Põllumehele tõuseb Peterburist päike


Eesti talumees hakkab varsti kõrtsitoas, rublad varvaste vahel, praalima, sest Vene suurte kaubakettide kokkuostjad traalivad meie toiduainetööstusi.

Lõviosa kõikidest Eestis toodetavatest toiduainetest leiaks Venemaal tänuliku ostja, kinnitab Peterburi kaubandusketi Piiterskaja ostujuht Stanislav Schukin. Terve eelmise nädala sõitis Schukin Eesti risti-põiki läbi ning naaseb kodumaale lepingutega poolest tosinast toiduainetööstusest. Salvest, Werol ja Saaremaa piimatööstus nende seas.

Peterburi kaubakeskuste riiulid ägavad hea ja parema all. Kaalutlev ja pikaldane eestlane võib Peterburi suurpoes nälga jääda, sest tõenäoliselt ei suudaks ta ootamatult suurest valikust ühtäkki sobivat pala välja valida. Jahutuslettides rippuvad vorstikangide read löövad lausa silme eest kirjuks.

Kuid piiterlased mäletavad veel Eesti võid ja vorsti. Lõputuna voolavad naftarahad muudavad venelase valivaks maiasmokaks, kes võib hõrgutava suutäie eest kena kopika välja käia.

Paari aastaga tõuseb Eesti toiduainetööstuse müük Venemaale Schukini hinnangul kaheksa aasta tagusele tasemele. Siis saadeti idanaabrile ligi 40 protsenti kogu ekspordi mahust.

Kuid piimajõed ei hakka voolama iseenesest. Eestlased peavad enne kõvasti raha kulutama reklaamile ja oma toodete tutvustamisele kaubakettide juhtidele, selgitab Schukin.

Eestlased suudavad naabritele pakkuda värskest lihast valmistatud tooteid, mis annavad maitse poolest sügavkülmast võetud lihale silmad ette. Venemaa on tuntud oma siseturu kaitsemeetmete poolest, kuid põllumajandus ja toiduainetetööstused pole kasvava rikkusega suutnud sammu pidada. Näiteks peavad venelased importima ligi 70 protsenti turul nõutavast juustust.

Kasvav maht

Nõo Lihatööstus laiendab tootmist ja kahekordistab oma tootmismahtu, et kasvava nõudlusega sammu pidada. Nõo saadab juba praegu Piiterskaja ketile ligi 120 tonni lihatooteid kuus. Kuid müügidirektori Toivo Kreeni sõnul käivad läbirääkimised juba teise kaubaketiga, mis võib idaekspordi mahu kergelt kahekordistada.

?Tasa ja targu,? selgitab Kreen nõokate taktikat. ?Ettemaks,? kõlab Kreeni teine Vene äri saladus. Nõo Lihatööstus võiks Venemaale reserveerida veerandi oma tootmismahtudest. ?Viinerid, ikka viinerid,? kirjeldab Rakvere Lihakombinaadi juht Olle Horm rahulolevalt venelaste huvi oma ettevõtte vastu.

Kuid Horm näeb venelastes hoopis konkurenti tooraineturul. Venemaal õilmitseb päris äge ja kvaliteetne toiduainetööstus, kuid põllumajandust ei ole. Sellepärast laovad Ivanid Eesti Matsile sea eest kolmandiku võrra suurema summa peo peale kui näiteks Rakvere Lihakombinaat.

Lääne-Virumaa suurfarmer Urmas Laht, osaühingu Markilo omanik, küüditab igas kuus ligi poolteist tuhat elusat siga üle Narva jõe Peterburi lihatööstusesse.

?Minu sead on paremad kui brasiillastel,? selgitab Laht. Soomlased on suurema osa Eesti toiduainetööstusi ja kaubakette oma kontrolli alla võtnud ning Lahe jaoks kujutab sigade müümine Venemaale omalaadset vastupanuliikumist või isegi pahupidi pööratud vabadussõda. Kuna Laht näeb oma seae sŠelonides suuri väljavaateid, looritab ta seda salapärasusega. Ei nimesid, ei aadresse.

Venelased peavad kõige olulisemaks, et Eesti seakasvatajad tagaksid ootuspärase kvaliteedi ja ei muutuks mujalt maailmast pärit sigade vahenduskontoriks. Suurim risk venelastega äri ajades on poliitiline. ?Poliitikutel ei ole vaja meie Vene partnerite kallal nääksuda,? tõmbab Laht otsad kokku.

Muutumatu Venemaa

Kui kuulata Eesti ettevõtjate praegusi ja meenutada kümne aasta taguseid arutlusi Vene turust, tundub, et aeg seisab paigal. Ehkki Venemaa on teinud näiliselt läbi peadpööritava arengu.

Taas hakkab maad võtma kujutlus, et Venemaa on põhjatu turg, kus võib saada ratsa rikkaks. Teine äärmus hoiatab petta saamise eest. Eestlased müüvad sinna kaupa vaid ettemaksuga.

Kuid nüüd on riskide poolest esiplaanile tõusnud just hirmud etteaimamatu poliitika suhtes. Kuna majanduspoliitilised otsused küpsevad Kremli kabinettide vaikuses ja tuuakse parlamenti vaid kinnitamiseks, pole keegi päris kindel, kui kaua ta raha teenida saab.

Kümme aastat tagasi kuulutas president Boris Jeltsin isiklikult sõja importööridele. Seejärel ennustati Venemaal lähema viie aastaga tootmise väga laiaulatuslikku arengut.

Arengud tulid aeglasemalt ja põllumajandus pole teiste valdkondade tempoga suutnud sammu pidada. Venemaast rääkides tuleb alati täpsustada, millistest regioonidest käib jutt. Majandus on teinud edukäiku Moskvast ja Peterburist kaugemale, mis tähendab eduväljavaateid varem kidunud miljonilinnades.

Nii nagu kümne aasta eest, tuleb ka praegu silmas pidada, et Venemaa turul valitseb kaubaküllus. Esindatud on kõik maailma juhtivad tootjad. Hinnad, mida hulgiostjad saavad importijatelt, on madalad. Tõsi, enne poodi jõudmist on kaup käinud läbi kolme-nelja vahendusfirma, millest tuleneb ka selle suhteliselt kõrge hind lõpptarbijale.

Kuid ettemaksu kõrval tõuseb nüüd, nagu oli ka toona, üha rohkem päevakorda kauba lihtsalt müüki andmine. Tänaseks on Vene turule jäänud enamasti suured ja soliidsed hulgimüügifirmad, kelle puhul mingit ühekordset pettust pole oodata.

Praegu pole veel sõnaselgelt tagasi jõutud soovituse juurde, et majanduslikest ja poliitilistest aspektidest lähtuvalt oleks paljudel Eesti tootjatel mõistlik rajada Venemaale oma tootmisfiliaalid.

Enamus ettevõtjaid tunnetab, et tööjõud on Venemaal kallis ja sageli vähem motiveeritud korralikult tööd tegema, kui Euroopa Liidu maades või näiteks Hiinas.

Topelttollidest Euroopa Liiduni

Eesti idapoliitika käis kuni tänase päevani kõige valusamalt just talumeeste turjal. Venemaa otsustas takistada Eesti liitumist Euroopa Liidu ja NATO-ga majandussanktsioonide abil, kehtestades meie kaupadele 1. mail 1995. aastal topelttollid.

Kõikidele teistele riikidele rakendati tollitariife määrates nn enamsoodustusrezŠiimi, kuid mitte Eestile. Ligilähedast võtet kasutab Venemaa praegu Sõltumatute Riikide Ühendusest välja astuva Gruusia vastu, olles kuuulutanud venelaste poolt armastatud Gruusia veinid ja mineraalvee üleöö tervisele ohtlikuks.

Kuid topelttollid ei mõjunud, sest venelased pole oma seadusi mitte kunagi Saksa täpsusega täitnud. Ärimehed leiutasid nii finantsilised kui ka kaubateede skeemid, mis tõenäoliselt jätsid riigi ilma nendestki maksudest, mis oleks laekunud võrdseid tollitariife kasutades.

Selle näiteks oli skeem, mille abil Eesti piimatööstused ostsid välismaalt hiigelkogustes aegumispiiril võid ning töötlesid selle Venemaale müümiseks Eesti hapukooreks.

Kaks aastat pärast Eestile kaubanduspiirangute seadmist kasvas Eesti toiduainete eksport taasiseseisvumise aja kõrgeimale tasemele, moodustades 1997. aastal 42 protsenti kogu toiduainete ekspordi mahust.

Väga suureks hõiskamiseks siin talurahval loomulikult põhjust ei olnud, sest suure osa sellest mahust moodustasid hallid kaubandusskeemid.

Akadeemik Mihhail Bronšteini Äripäevale jagatud andmetel läks eelmise sajandi 80-ndatel aastatel ligi 40 protsenti Eesti põllumajandustoodetest idaturule, millise taseme saavutamine oleks praegu tõenäoliselt mõeldamatu.

Kolhooside ajal õitsenud maarahvas kaotas oma traditsioonilise turu alles pärast Venemaa rublakriisi. Vahetult enne Euroopa Liiduga liitumist jäi eksport Venemaale alla kümnendiku toiduainete väljaveo mahust.

1998. aasta augusti rublakriisi ajaks oli Venemaal tootlus langenud peaaegu poole võrra ja vaeste arv kasvanud kuni 40 protsendini elanikkonnast.

Kuni 1998. aastani oli rubla ülehinnatud, mis tegi kodumaistele tootjatele importkaupadega konkureerimise võimatuks. IMF ei soovinud, et Venemaa rubla devalveeriks ja pakkus miljardeid dollareid vahetuskursi toetamiseks, mis ei andnud tulemusi.

Pärast devalveerimist selgus, et valitses tohutu tootmisvõimsuste ülejääk. Import vähenes järsult, kuna tarbijate taskus olnud raha muutus üleöö väärtusetuks.

Venelased olid sunnitud ostma toitu, riideid ja teisi kaupu, mida nad ise välismaaga võrreldes tunduvalt odavamalt tootsid.

Vene investorid hakkasid Küprose ja teiste eksootiliste sihtmaade asemel otsima raha paigutamise võimalusi kodumaal. Lõpliku tõuke majandusele andis nafta hinna plahvatuslik tõus.

2004. aastal kohustusid Euroopa Liit ja Venemaa rakendama ELi ja Venemaa vahelise partnerlus- ja koostööleppe sätteid Eesti jt uute liikmesriikide suhtes. Topelttollid kadusid, kuid Venemaa seadis uued tingimused. Venemaale eksportimiseks pidid Eesti toiduainetetööstused läbima Venemaa veterinaarameti kontrolli, mille nõudmised olid karmimad kui vanadele Euroopa Liidu liikmetele.

Kogu 2005. aasta möödus idaturust huvitatud toiduainetööstustele Vene inspektsioonide tähe all ning nüüd läheneb viljade koristamise aeg. Niimoodi päästis Venemaa oma nägu, sest kogu topelttollide poliitika oli osutunud läbi kukkunuks.

Kommentaar

Venemaa toob uue taseme

Jaanus Murakas, AS E-Piim juht

Müüme Venemaale päris suurtes kogustes võid ja juustu. Lähiajal võivad väga huvitavateks artikliteks kujuneda nii jogurtid kui ka eestlastele varem palju kasu toonud hapukoor.

Väga tõenäoliselt võib lähiaastatel Venemaale suunduv toiduainete eksport kasvada 40 protsendini kogu toiduainete ekspordi mahust, nagu see oli kümmekond aastat tagasi.

Venelased on meie ettevõtteid tunnustanud ning vaatamata sealse turu üliküllusele leiame oma koha kaubalettidel, sest suudame valikut mitmekesistada. Uute valikuvõimaluste pakkumine klientidele annab Venemaa kaubakettidele konkurentsieelise võistlejate suhtes.

Kuna Euroopa Liidu liikmesmaade turgudel pole Eesti tooted kaugeltki oodatud, siis pakub Venemaa meile praegu suurepärast võimalust oma tegevust laiendada ja uuele tasemele viia.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare