Meie põllumajandusliku tootmise ja turu probleemidest on ajakirjanduses viimasel ajal palju ja murega kirjutatud. On ilmsiks tulnud Eesti põllumajandusele äärmiselt ebasoodsad punktid Euroopa Liiduga sõlmitud assotsieerumislepingus ning palju muud murettekitavat.
Kaugemale vaadates on asjad veelgi tõsisemad: 90. aastast peatus maailma viljatoodangu kasv, 92. aastast hakkasid maakera viljasalved tühjenema ja 95. aasta lõpus algas viljahindade järsk tõus. Sealjuures osutavad prognoosid, et globaalne toidudefitsiit näib tulevat püsiv ning on ilma loodetavate teaduslik-tehnoloogiliste uuenduste rakendamiseta seekord üldse väga raskesti ületatav (L. R. Brown, USA Worldwatch Institute).
Toidupuuduse poolt tekitatav kaos turgudel võib tundmatuseni muuta maailma praegust poliitilist tasakaalu, majandusest rääkimata. Rõhud asetuvad täiesti teise kohta ning leib ei ole teadagi enam lihtsalt kaup, vaid otsustav poliitiline vahend, niivõrd kui traditsioonilisele diplomaatilisele suhtlemisele enam ruumi jääbki. Omamaise põhitoidu kindlustamine oleks meil pidanud olema esimene eelistus oma riigi ja vabaduse kindlustamisel algusest peale.
Haiguskindlus tuleb taastada
Pikemas ajaperspektiivis vaadatuna on viljahindade tõus ja püsimine meile ju nagu saatuse kingitus. See on võimalus arendada teraviljakasvatust kui Eestile põliselt iseloomulikku ning rahvast ja maad integreerivat majandusharu, taastada rahvastiku stabiilsus ja uuesti üles leida omariiklusegi sügavam mõte! Paistab, et nii oli hea saatus meile vabanemisel määranudki, kuid kahjuks me oleme talle ainult vastu töötanud. Me lasime oma põllumajandusliku suurtootmise süsteemi laguneda, selle asemel et see sobivaid üleminekuvorme valides töös ja parema konjunktuuri jaoks korras hoida. Ja põllud ei ole mitte sööti jäetud, mis polekski suur häda, vaid nad on meil umbrohus, millest vabanemine on kulukam ja aeganõudvam.
Kuid probleeme on ka tänapäeva põllumajanduslikus tootmises endas. Nimelt on praeguse agrotehnika ja väetustehnoloogia juures, mis on omamoodi täiuseni viidud, edasine saakide suurendamine maailma mastaabis vaadates juba üsna võimatu ning erilist tähelepanu tuleks pöörata hoopiski sellele kolmandikule saagist, mis kahjurite ja haiguste osaks läheb.
Samal ajal ollakse aga väga lähedal ka keemiliste tõrje- ja kaitsevahendite kasutamise piiridele ning muldade totaalsele saastumisele, ja muidugi kallinevad nii väetised kui kemikaalid. Probleemi aitaks lahendada põllul kasvatatavate taimeliikide loodusliku haiguskindluse taastamine, mida aga ei osata teha, sest puudub küllaldane teaduslik informatsioon resistentsusgeenide talitluse kohta. Nähtavasti peab maailm meditsiiniliste ja elukeskkonna säästmise alaste uurimistööde kõrval järsult suurendama investeeringuid taimegeneetika uurimiseks, millest ei pääse ka meie.
Kultuursortide metsikud eellased ja sugulasliigid on taimehaiguste suhtes enamasti väga vastupidavad. Lühidalt öeldes on nüüd probleem selles, kuidas resistentsust kandvad geenid kultuursorti nii üle tuua, et ebasoovitavaid tunnuseid määravad geenid kaasa ei tuleks ja sort ei metsistuks. See ongi teadus, mida me peame tegema sordiaretaja jaoks.
Edasi on kasulike tunnuste avaldumises osa ka looduslikel tingimustel, nii et edukad sordid (nagu kahjuks ka neid ähvardavad seen- ja bakterhaigused) seostuvad tavaliselt mingi sobivaima kasvatuspiirkonnaga. Universaalset maailmasorti näiteks nisule küllap ei saagi teha. Iga riik peab oma sortidega ise tegelema.
Sangaste rukis jälle päevakorral
Eestis taastati toiduviljaks tarviliku suvinisu aretus Jõgeva Sordiaretuse Instituudis akadeemik Hans Küütsi poolt 1991. aastal. Tahtmatult peab jälle saatuse teedele mõtlema, sest hoolimata Eestis suvinisuga tegelemise ametlikust tarbetuks kuulutamisest olid Eksperimentaalbioloogia Instituudi taimegeneetikud Harkus oma uurimistööd selle objektiga kogu vahepealse aja siiski edasi teinud. Nii saidki Jõgeva sordiaretajad juba 1994. aastal oma käsutusse jahukastesse ning pruunroostesse mittenakatuvad kultuurnisu liigid, mis kannavad endas Kaukaasia metsiku eellase kaitsegeene. Tee meie enda omamaise haiguskindla nisusordi saamiseks on lahti. Meie põllumajandusele võiks sellest suur kasu olla, sest võõraste sortide sisseost on kallis ja nende haiguskindlus meie tingimustes tihti küsitav.
Lootust uueks sordiks annab ka Hugo Remmelga saadud Sangaste rukki lühikõrreline vorm, mis võib selle suurepäraste saagiomadustega, kuid lamandumisele kalduva rukki uuesti põldudele tuua. Bioloogiadoktor Tamara Enno juhitud uurimisrühm on entusiastlik ning mõtleb, kuidas paremini ära kasutada Hilma Peusha poolt hiljuti itaalia nisusordist Vierest leitud varem tundmatut jahukastele vastupidavust määravat geeni.
Huvitav, et nende tööde molekulaargeneetilise osa tegija Kadri Järve vanaisa oli Eesti geneetikateaduse rajaja Mihkel Pill. Võib-olla polegi kõik niiväga juhuste mäng. Igatahes saame öelda, et Eesti põllumajandust teadus toetab ning riigis on selleks veel asjakohaseid teadusasutusi ja töövõimelisi uurimiskollektiive.
Probleeme tekitab aga praegu käiv teadusreform, mis öeldakse olevat mõeldud riigi väheste teadusrahade kontsentreerimiseks tähtsaimatesse kohtadesse. Arutelud toimuvad rangelt kinniste uste taga kitsas ringis ja me ei saa öelda, mis kaalutlustest otsuste tegemisel on lähtutud. Senine reformi käik on aga näidanud, et millegipärast kipuvad kõige suurema löögi alla jääma just Eestile ülimalt vajalikud põllumajandusega seotud uurimissuunad ning me ei tea, kas ei jõua järg isegi vastavate teadusasutuste kui alusstruktuuride tarbetuks tunnistamiseni.
AAVO AAVIKSAAR
Aavo Aaviksaar on Eksperimentaalbioloogia Instituudi direktor
