Popmuusika riskivõtjad, kellest laule ei looda
Kaks väga erinevat näidet sellest ekstsentrilisest liigist, kes Suurbritannia roki nii edukaks teeb.
Nad moodustasid osa traditsioonist, mis ulatub Larry Parnesist (1950-ndate tähe Tommy Steele’i mänedžer) Simon Fullerini (saatesarja “Pop Idol” looja ja Spice Girlsi mänedžer). Sageli on tegu salapäraste tüüpidega, kes mõistavad talenti ja teavad, kuidas artiste kuulsaks teha. Nad ühendavad endas oskuse avastada uusi nägusid ja helisid oskusega nende asju ajada.
Muusikaärimehed panevad kunsti ja äri tõhusamalt paari kui näota suurkontsernid. Nad on klassikalised üksikud ettevõtjad, kes on nõus järgima oma vaistu, võtma riske ja panustama sinna, kuhu teised ei julge.
Muusikapromootoritel on alati suur ego – võib-olla sellepärast nad mõistavadki staare, kelle eest hoolitsevad. Neile meeldib rikkuda reegleid, kuid sageli on nad riiakad ja mõnd neist, nagu kolonel Tom Parkerit (Elvis Presley mänedžer), võib pidada jõhkardiks. Sageli on nende klientidest loominguinimesed noored ja kogenematud, samal ajal kui mänedžerid omavad tutvusi popiäris ning teadmisi meelelahutusmaailmast – näiteks seda, kuidas saavutada plaadifirmade, meedia ja fännide tähelepanu. Nad ei pea end ärimeesteks, pigem hoiavad muusikute poole.
Mõnikord nende karjäär tõuseb ja langeb, nagu nende hoolealuste plaanimata tähelend, kuid tavaliselt peavad nad esinejatest kauem vastu. Sageli tegelevad nad ka muude asjadega. Korraldavad tuure, asutavad plaadifirmasid ja ööklubisid – isegi juhivad telesaateid. Neist vähesed oskavad pilli mängida, muusikat luua või plaate produtseerida. Pigem nad leiavad ja kasvatavad artiste ning teevad ära igavad asjad, nagu lepingute koostamine või kontsertide korraldamine.
Ebakindel amet
Mõnikord loovad nad terve esinemiskontseptsiooni – nagu Malcolm McLaren tegi Sex Pistolsiga. Ta nägi muutust Briti noorte maitses ja võib end nimetada punkroki leiutajaks – mitte ainult mõne laulu, vaid imago, terve žanri, peaaegu poliitilise liikumise leiutajaks.
Teised olid halastamatumalt kommertsiaalsed. Don Ardenit ELO-ga või Simon Napier-Belli Wham!-ga huvitas plaadimüük. Suured muusikakonglomeraadid, nagu EMI, Warner ja Universal, on alati lootnud mässumeelsetele vabakutselistele, kes käivad mööda klubisid ja leiavad järgmise Suure Staari. Ning nende võlukunst võib nii mõndagi otsustada. Kui kuulus oleks Rolling Stones, kui poleks olnud Andrew Loog Oldhami nõuandeid ja reklaamivaistu?
1960-ndatel olid mänedžeride lepingud märksa tulusamad, kui ükski superstaar praegu taluks. Brian Epstein võttis omal ajal 25% vahendustasu kõigilt biitlite plaatidelt. Kuid tegu on ebakindla ametiga. Kenneth Pitt hoolitses 1960-ndatel tollal tundmatu David Bowie karjääri eest aastaid – kuid vahetati karmi Tony De Friesi vastu kohe, kui “Space Oddity” sai Bowie esimeseks hitiks. Ta sai pärast kohtus käimist vaid 15 000 naela kahjutasu.
Teised mänedžerid olid äriliselt nutikamad. Kõige terasem oli tõenäoliselt U2 n-ö viies liige Paul McGuinness. Ta nõustus võtma kümneprotsendilise osaluse Island Recordsis, kui firma ei suutnud 1980-ndatel bändi autoritasusid maksta. Äri müüdi hiljem ja bänd teenis sellelt üle 30 miljoni dollari.
Leping ei taga varandust
Digitaalse allalaadimise ajastul vajavad bändid mänedžere rohkem kui kunagi varem. Kontserdid ja nännimüük kujunevad aina olulisemaks teenistusallikaks. Ainult leping plaadifirmaga ei taga varandust. Internetimaailmas liiklemiseks ning profiili ja tulu maksimeerimiseks on vaja oskusi. Suurtel nimedel on parem võimalus plaadilevitajatest mööda minna ja muusikat otse tarbijatele müüa.
Kuid võrgus leiduvate bändide kakofoonia seast peab keegi noppima välja võitjad ning sõdima nende eest meelelahutusäri suures julmas maailmas. Loodetavasti uus põlvkond Tony Wilsoneid ja Brian Epsteine just seda teebki.
Kaks muusikaärimeest
Tony Wilson
(1950–2007)
•• Mr Manchesteriks hüütud Tony Wilson viis selle halli tööstuslinna maailma popmuusikakaardile. Cambridge’i ülikoolis inglise filoloogia lõpetanud Wilson töötas 1970-ndatel ja 1980-ndatel telesaatejuhina, olles tõenäoliselt esimene, kes tõi Sex Pistolsi punkmuusika teleriekraanile. Koos nelja kaaslasega asutas ta plaadifirma Factory Records, mille hoolealusteks olid näiteks Joy Division / New Order ja Happy Mondays.
•• Talle kuulus ka üks 1980-ndate kuulsamaid ööklubisid The Haçienda. Selles liikunud seltskonnast pajatas viie aasta eest valminud film “24 Hour Party People”. Wilson ise ütles enda kohta: “Olen selles sektoris kuulus kui inimene, kes pole kunagi raha teinud.”
Don Arden
(1926–2007)
•• Harry Levy nime all ilmavalgust näinud Don Ardeni tütar Sharon Osbourne on praeguseks mitu korda kuulsam, kui ta isa kunagi oli. 13-aastaselt laulja ja koomikuna ülesastumisi alustanud Arden hakkas 1954. aastal tegelema kontsertide korraldamisega. 1960. aastal asus ta tegutsema ka mänedzˇerina, kui võttis oma esimeseks kliendiks USA rokkari Gene Vincenti. Tema hoolealuste sekka kuulusid näiteks The Small Faces ja The Move, nagu ka Black Sabbath, mille esimene laulja oli hiljem Ardeni väimeheks saanud Ozzy Osbourne. Üks Ardeni suurimaid rahamasinaid oli aga The Move’ist välja kasvanud Electric Light Orchestra. Arden oli tuntud konfliktse inimesena, kes püüdis äritülide käigus oma vastaseid isegi aknast välja lükata.
Autor on telekanali
Channel 4 juhatuse esimees ja juhib suletud fondide firmat Risk Capital Partners.
Copyright The Financial
Times Limited 2007,
tõlkis Erik Aru
