Põud peremehetseb viljapõldudel
“Suviviljas on kohad sees, mis on täitsa ära, taim on pöördumatult hukkunud,” näitab osaühingu Selja agronoom Imbi Mitt murelikul ilmel aprilli lõpus külvatud odrapõldu. Pea kohal pilvitus taevas lõõskab päike. Põldlõokesel jätkub veel laululusti.
“Mang ennustas Maalehes täpselt, et tuleb ikalduseaasta, ma ei uskunud seda,” pöörab Mitt pilgu teisale. Pärnumaa ühel tugevamal osaühingul on suvivilja 500 hektarit.
Kui kohe täna avaneks taevakastekann nii, et maa sügavalt märjaks saab, võib oder nagu muugi suvivili veel hinge jääda.
“Vaja on korralikku sadu, ei sobi, kui ööpäevas tuleb 30 millimeetrit, nagu ta vahel teeb, siis on selge, et maa seda vett vastu ei võta, vesi jookseb lihtsalt minema,” seletab Selja pikaaegne agronoom.
Taliviljade ja põldheinaga on looduse vastu mittesaaval inimesel suur küsimärk. Talinisul ulatub juureniidistik meetri sügavusele, aga isegi sealt ei tõmba taim enam kasvujõudu andvat niiskust.
“Põldheina juured on ka mitmekümne sentimeetri sügavusel, aga kui õhuniiskus on 35 protsenti ja toimub pidev aurumine, siis on lugu väga kurb,” ütleb Mitt.
“Veel nädalat kolm tagasi oli mul tunne, et timut ärgitab pead välja viskama, nüüd vaatan, et seis on täpselt sama: pea on ikka veel esimese kõrresõlme taga kinni,” tõdeb Mitt. Timutilehed on rulli tõmmanud, otsad kuivanud. Kõrgetoodangulist piimakarja ähvardab kesine ninaesine.
“Põen praegu seda, et kusagilt ei ole niita,” tõdeb naine. “Näete, kruusa peal on kivid väljas, see põld peaks niidu alla minema, aga rohi ei tule maast välja.”
Vanarahva tarkuse järgi on enne jaani tehtud heinas nael mett, hiljem nael vett. Tänavune ajast ette tõtanud loodus on muutnud rohukõrre puiseks ja kahandanud heina toiteväärtust. Selja osaühing söödab lehmadele laudas mullust rullsilo ja ajab loomad ööseks koju, sest muidu ei jätkuks karjamaadel sedagi nappi ninaesist.
Osaühingu juhataja Ahti Kukk mainib, et mai keskpaigast on tehtud silo. Kui neil päevil sadama hakkaks, on lootust saada teine niide.
“Siin oli kolm-neli aastat tagasi ka nii, et esimest niidet praktiliselt ei saanudki, aga teine niide tuli jälle väga hea,” kinnitab Kukk.
