Kuna BWM äpardus täelikult veoteenuse osutamisel, siis lepiti kokku, et BWM andis 2017. a alguses jäätmeveo edasi neid piirkondades nn allhanke korras linnale endale kuuluvale Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskusele.

Kohtud tuvastasid, et selline tegevus on lubamatu ja sisuliselt on BWM lepingust väljunud ning linna sõlmis oma linnaettevõtet allhankijaks palgates lubamatud sisetehingud. Kohtulahendite jõustumisel on neis jäätmeveopiirkondades taas vabaturuolukord.

Tallinna jäätmekorraldus äpardunud ja vajab restarti. Kahjuks on linna suutmatuse ohvriks elanikud, kes peavad taas uues segases olukorras ümberorienteeruma ja muretsema, kuidas saavad jäätmed veetud.

Tallinna jäätmepoliitika ebaõnnestumise põhjuseks on asjaolu, et linna rajab linnakeskset jäätmekäitlusmudelit Tallinna Jäätmekeskuse baasil, kus linnaelanikud on lepingulises suhtes linnaasutuse Jäätmekeskusega ja linn sõlmib ise lepingud jäätmeid vedava ettevõttega. Jäätmekeskuse kasumimarginaal on ulatunud samas isegi 30 % lähedale. Selline korraldus ei vasta aga Jäätmeseaduse regulatsioonile, vaid selle seaduse rakendussättele, mis lubas sel moel lõpuniviia vaid väljakuulutatud veohanked.

Tallinna linn ujub seega vastuvoolu seaduse mõtte ja sättega võttes üle uusi jäätmepiirkondi ajutise sätte alusel. Samas on selge, et kui jäätmeseadus ei muutu, siis mõne aasta pärast tuleb Tallinna Jäätmekeksus laiali saata ja kogu süsteem ümber korraldada vaba turu põhimõttel. Tallinna jäätmekäitlus on selles olukorras piirkonniti killustunud ja auklik kui Šveitsi juust, sest osa piirkonnad on vaba turu ja osad linnakeskse jäätmekäitluse põhimõttel üles ehitatud ning inimestel on raske arusaada, mis toimub.