Prismast päevapealt koondatu räägib suu puhtaks: ettevõte pole enam see, kuhu sai kunagi tööle mindud
Tegelikult ei ole koondamises midagi uut, sest see lihtsalt käib ettevõtlusega kaasas. Vahel vaid imestad, kuidas seda tehakse. Teisipäeval püüdsin end kodus ületundide arvelt ravida ja seega tabas mind kiire lõppmäng ootamatult.
Kolmapäeva hommikul on ülemus varakult kohal ja uurin, kas on taas mingi koosolek. Tuleb välja, et ongi. Minuga, sest hetk hiljem kutsutakse mind kaasa.
Istun ja kuulen, kuidas ettevõtte majandustulemuste parandamiseks on vaja mind kui turundusassistenti koondada. Päeva pealt. Vaatamata ebameeldivale uudisele kisub suu muigele, kuna viimased üheksa aastat olen olnud ettevõte palgal kui juhtkonna assistent. Minnakse andmeid kontrollima ja tagasi tullakse kahekesi. Tuleb välja, et mul oligi õigus ja personalidirektor hakkab temale omaselt veeretama pikka juttu. Katkestan selle ja küsin keerutamata, kas mina olen koondatud olenemata sellest, milline on minu ametinimetus. Saan jaatava vastuse ning teadmise, et neil on mulle ikkagi mingit tööd pakkuda. Kuuldavasti on siiani pakutud lahkujatele kärupaigaldaja ja/või kassiiri kohta ja traditsioonid on siiani jõus.
Koondamisteade on kahel lehel ja hakkan kirjutama esimesele, et olen selle kätte saanud. Personalidirektor, kes on äsja pakkunud uut ametit (kärupaigaldaja-kassiir), toonitab, et esimesele lehele kirjutada pole vaja. Mainin, et ühes vene filmis on ilus ütlus „ära õpeta mind elama, parem aita mind materiaalselt“.
Teisalt seda just tehakse, sest suures plaanis on koondamine minule jackpot. Pikemat aega on räägitud kontori kolimisest Lasnamäele, mis peaks juhtuma järgmisel aastal. Otsustasin sinna mitte minna ja teavitasin ka ülemust. Lootuses, et nad hakkavad otsima inimest, keda saaksin oma töös eelnevalt välja õpetada. Liiklusummikutes aja veetmine on elatud etapp ja teisalt pole ettevõte enam see, kuhu sai kunagi tööle mindud.
Isiklikud failid läksid igaveseks kaotsi
Kui paberid on allkirjastatud, läheb show-ks. Ülemus teatab, et ma ei või enam ühtegi e-kirja saata. Tundub, et minu outlookist on saanud järsku Püha Lehm mida ei tohi puutuda ja minust persona non grata. Luban, et kirjutan teksti valmis ja ta võib selle üle lugeda, aga vastuseks tuleb resoluutne ei. Saan teada, et tema teavitab ise koostööpartnereid. Põhjuseks tuuakse imelised S-rühma reeglid. Viimased viis aastat olen saatnud ettevõtte nimel klientidele vastuskirju ja silunud teenindusest tulenevaid nurki, aga nüüd ei tohi ma enam lahkumise puhul kirjutada „head aega“? Mnjaa, arusaamine pole kohustuslik.
Teisalt lubatakse minul iseseisvalt asju pakkida. Päev tagasi poldud teistega nii suuremeelsed oldud, kuulen hiljem.
Kunagi manitseti mind mitte hoidma oma elu tööl arvutis, sest you never know. Nii see on ja saan valusa õppetunni. Minu outlooki-arhiiv ei huvita kedagi, sest aeg on raha. Minust on saanud üleöö keegi, kes raiskab jääja kallist tööaega. Lausa toonitatakse, et minu kõrval ei kavatseta olla tunde. On näha, et ettevõte tegeleb hoogsalt kuluefektiivsuse parandamisega ja seega võin läbi huumoriprisma öelda, et lõppude lõpuks suudeti kolm korda kontori parimaks töötajaks valitu enne tööpäeva lõppu teele saata.
Kui kogu jama on läbi, tõstan maalid autosse, et startida. Kõik siin elus on suhteline. Hetk tagasi oli kogu infole ctrl-alt-delete tegemine nagu harakiri iseendale, aga nüüd suudan juba rõõmustada ummiku vältimise üle.
Koduväravas heliseb telefon. Ajakirjanik tahab saada kommentaari. Arvatavasti pole mõtet uurida tema info tagamaid. Lubatakse anonüümsust ja hakkan naerma. Mõistan, et homseks on vaja lugu, mis kõiki kõnetab, aga see pole argument. Vähemalt minu jaoks mitte. Ütlen, et kavatsen võtta pits peenemat poeviina ja seedida tänast päeva. Samas julgen uskuda, et vaevalt ta üldse kedagi kommenteerima leiab. Ja mida sa siin ikka räägid? Tööle võtmised ja töösuhte lõpetamised on elu igapäevane osa. Kuigi jah, mõned asjad võiksid toimuda soliidsemalt. Ilmselt tuleb ka koondamist harjutada, aga eks sellega ole nagu klienditeenindusega üldse. Käitu teisega nagu tahad, et sinuga käitutakse ja lõpptulemusena võidavad mõlemad osapooled. Kadunud Maaja Kallast on öelnud, et teine inimene pole kummutisahtel, mille virutad jalaga kinni siis, kui sulle meeldib. I coudn’t agree more, darling.
Hommik on õhtust targem ja vaatan ajalehes ilmunud lugu. Taas need tuttavalt tühjad poeriiulid. Muigan turuosa laienemise jutu peale. Kui ettevõtte personalipoliitikat aetakse Exceli-tabelis, on ilmselt raske imesid korda saata, aga lootma peab.
Mõtlen paar päeva ja otsustan ise kirjutada. Kogemusest, kuidas mind koondati. Mitte anonüümselt vaid oma nimega. Seda kõigi teele saadetute ja jääjate pärast. Minule on sisenemisel tervitamine ja lahkudes nägemist ütlemine elementaarne viisakus ning paraku jäi see minust mitteolenevate asjaolude tõttu tegemata. Kahjuks ei sobinud see enam ettevõte reeglistikuga. Mina aga tahan tänada kõiki kunagisi kolleege ja koostööpartnereid ning loodetavasti nad mõistavad, miks jäi neil see info nädal tagasi saamata minu sok.fi lõpuga e-posti aadressilt.
Üheksa aastat Prismas möödus kiiresti ja linnulennul ning toimunu on tänaseks ajalugu. Läbi koondamise õnnestus optimeerida ka oma tulusid ja olen selle eest ettevõttele tänulik. Kohale jõudis loo moraal ja tulevikus ei hoia ma isiklikku elu tööl. Lisaks ei tasu kunagi unustada, et meil kõigil on töösuhtes „kõlblik kuni“ tähtaeg paigas. Isegi, kui see on piimaga kirjutatud. Teisalt on selle teemaga nüüd asjaga ühel pool ja loodetavasti ka ettevõttel üks mure vähem!
Hea lugeja! Kirjuta meile oma kogemusest seoses koondamisega vihje@delfi.ee. Tagame kõigi vihje saatjate anonüümsuse.
