Prokurör süüdistab Kilki vara kantimises, kaitsjate meelest ei saa süüdistaja lihtsalt tavapärasest majandustegevusest aru
Harju maakohtus algas kohtupidamine Rein Kilgi, Karl Liivapuu, Kristjan Oolo, Neeme ja Kaie Raigi üle. Lõuna ringkonnaprokuratuur andis viisiku kohtu alla AS-i Lõuna Toiduainetetööstuse maksejõetuse väidetava põhjustamise pärast. Rein Kilgi kaitsja nimetas Lõuna ringkonnaprokuratuuris koostatud süüdistust dokumendiks, kus „vale on vale otsas“ ja prokuröri käitumist „professionaalseks deformeerumiseks“.
Lõuna ringkonnaprokurör Kairi Kaldoja kirjeldas maakohtu esimesel istungil Kilgi ja tema kolleegide käitumist kujundlikult. „Sisuliselt andis ema kogu oma vara tütrele, kuid kõik kohustused jättis endale. See võib küll perekonnas tunduda väga suuremeelne ja üllas käitumine, kuid äris see nii ei ole,“ rääkis Kaldoja.
Prokurör: emafirma kinkis vara tasuta ära
Prokuröri hinnangul tähendas see, et AS Lõuna Toiduainetetööstuse majandustegevus peatus 13. veebruari 2012 nõukogu otsusega, sest sellega anti kogu tootmiseks vajalik vara üle tütarettevõttele AS LT Pagar.
Süüdistaja rõhutas, et emaettevõte ei küsinud tütarettevõttelt vara eest sentigi. Samuti tähendas niiigi raskustesse sattunud AS-ile Lõuna Toiduainetetööstus selline nõukogu otsus lõplikku surmahoopi. Sama aasta oktoobris läkski ettevõte pankrotti.
Maksejõuetuse väljakuulutamist nõudis Saksa pank Unicredit AG, mis oli aastaid tagasi laenanud Rein Kilgile ja Neeme Raigile raha leivatootmisseadmete ostuks. Ent eestlased jätsid raha tagasi maksmata ja sakslased pöördusid kohtusse.
Toona Lõuna Toiduainetetööstuse pankrotihalduriks määratud Indrek Lepsoo ütles juba 2012. aasta sügisel, et võlausaldajad, Unicrediti kõrval ka Dnb pank, võiksid veel kunagi oma raha näha. Lõuna Toiduainetetööstuse (LTT) varaks võis viis aastat tagasi pidada vaid osalusi tütarfirmades. LTT võlg ulatus vähemalt 15,4 miljoni euroni.
Pankrotihalduri väitel olid praegu kohtu all viibivad inimesed eesotsas Rein Kilgiga ettevõttest kõik väärtusliku – kinnisvara ja kaubamärgi – välja viinud. Esimene läks ettevõtte tütarfirmale LT Pagar OÜ (kunagine Pere Pagar) ja teine kolmandate isikutega seotud MA.KI.RA Creations OÜ-le.
Kinnisvara - leivatootmiseks mõeldud hoone ja tootmisseadmed - renditi omakorda järgmisele osaühingule Linerel, selle tänaseks pankrotistunud osaühingu juhatuse liige oli Tõnis Väli.
Samasugusele pahatahtlikkule skeemile rõhus kohtus ka ringkonnaprokurör Kaldoja: Kilk ja tema kompanjonid ajasid LTT meelega pankrotti, viies firmast enne lõplikku luigelaulu viimsegi vararaasu. Peaasi, et võlausaldajad rahast ilma jääksid.
Sellele prokuröri hüpoteesile astusid maakohtus vastu Rein Kilgi kaitsja, vandeadvokaat Ramon Rask, Neeme Raigi kaitsja, vandeadvokaat Tarmo Peterson, Karl Liivapuu kaitsja, vandeadvokaat Aivar Pilv ja Kristjan Oolo kaitsja Villy Lopman.
Rask: maksuamet loobus pankrotiavaldusest, prokuratuurist saime süüdistuse
Kuna esimese ja teisena said sõna vastavalt Ramon Rask ja Tarmo Peterson, siis ülejäänud kaitsjad ei hakanud eelnevalt esitatud argumente üle kordama. Üks, mis selge: Kilki esindav vandeadvokaat Ramon Rask väitis erinevatele argumentidele toetudes, et riikliku süüdistaja konstruktsioon nagu ajanuks Kilk ja ülejäänud kohtualused AS-i Lõuna Toiduainetetööstuse meelega pankrotti, ei ole leebelt öeldes pädev. „Minu jaoks ajab selles süüdistusaktis üks vale teist taga,“ alustas Rask.
„See, et valdusettevõte asutab tütarühingu ja viib tütarühingusse üle tootmiseks vajaliku kinnistu, ei ole midagi kriminaalset. See, et raskel ajal püüab ettevõtja majanduslikele raskustele lahenduse leida, ei ole taunimisväärne. See oli mõistlik ja tavapärane kontsernisisene tehing, mis ei kahjustanud kuidagi ettevõtte maksevõimet. Iroonilisel kombel oleme praegu kohtu all selle eest, et Lõuna Toiduainetetööstuse majanduslik olukord isegi paranes. Kolm kuud pärast seda, kui prokuratuur oli algatanud kriminaalasja, võttis maksu- ja tolliamet oma pankrotiavalduse kohtust tagasi. Kas maksu- ja tolliamet siis soosis ettevõtte eksimusi? Kui maksu- ja tolliamet leidis, et tollaste andmete alusel võis ettevõte majandustegevust jätkata, siis ei saa ju prokuratuuril olla muud seisukohta. Sisuliselt andis maksu- ja tolliamet indikatsiooni, et firma tegutses mõistlikult ja tegevuse jätkumise huvides,“ selgitas Rask.
Muuhulgas rõhutas Rask, et tütarettevõttesse läksid lisaks varale ehk tootmishoonele üle ka sellega kaasnenud kohustused. Selle kohta olevat Kilk ja tema advokaat ka prokuratuuri korduvalt teavitanud ja selle kohta olevat ka kirjalik otsus.
„Selline kokkulepe sõlmiti. Oli paberi peal kokkulepe, millega LT Pagar võttis üle LTT kohustused. Lisaks paberi peal kokkuleppele, mis peaks niikuinii välistama süüdistuse, tasus LT Pagar ka suure osa LTT kohustusi,“ kirjeldas Rask. Vandeadvokaadi väitel on ringkonnaprokurör jätnud aga selle asjaolu korduvalt arvestamata. Miks, ei osanud Rask oletada.
Teise olulise detailina rõhutas Rask, et Rein Kilgil ei saanud olla mingisugust sisulist ega praktilist huvi AS-i Lõuna Toiduainetööstuse meelega pankrotti juhtimiseks, sest tal oli Dnb pangale andnud isikliku käenduse. Teisisõnu, Kilk käendas kohustusi isikliku varaga. Seetõttu ei saa ju eeldada, et mõistlikult ja loogiliselt käituv inimene tekitaks endale ise ja vabatahtlikult suure nõude.
Mis sai aga AS-ile Pere saatuslikuks? Miks kontsern ikkagi pankrotistus? Vandeadvokaat Raski kinnitusel sai ettevõttele saatuslikuks garantii, mille valdufirma oli andnud Unicredit pangale Weroli kohustuste katteks. „Seega ei olnud AS-i Lõuna Toiduainetetööstuse maksejõuetuse tekkimisel vähimatki pistmist 2012. aasta veebruaris tehtud ümberkorraldustega ega tütarettevõtte asutamisega,“ rõhutas Rask.
Rein Kilk ütles kohtus, et tema saab küll süüdistusest keeleliselt aru, kuid sisuliselt jääb see tema hinnangul arusaamatuks. „See on täiesti absurdne!“ on Kilk veendunud. Ülejäänud kohtualused ei tunnistanud end samuti kohtus süüdi.
