Raha ei ole? Trükime ise!
Näiteks Tucumani provintsis tulid ringlusse bonos de cancelacion de deudas (tõlkes „võlgade kustutamise võlakirjad”), lühema nimega bocade. Teisteski provintsides ringlesid sarnased instrumendid – bonfe, patacon, quebracho, petrom jne. Föderaalvalitsus ise lasi käibele – kui föderaaleelarvest provintsidele tehtavaid makseid enam kärpida polnud võimalik, aga päris raha neile andmiseks ka ei olnud – provintsikohustuste kustutamise võlatähed, lühemalt öeldes lecop´id.
2001. aasta detsembris oli sääraseid võlakirju ringluses 2,7 miljardi peeso eest, mis võrdus umbes veerandiga ringluses olevate pärispeesode väärtusest. Kolm kuud hiljem, märtsis 2002, oli neid välja antud juba poole rohkem, 46 protsendi eest ringluses olevate pärispeesode väärtusest.
Need võlatähed olid sama mõõtu nagu päris peesod, kuid trükitud kehvemale paberile ja mõistagi ka teistsuguste kirjadega. Väljaandnud provintsi piires aktsepteerisid kaupmehed neid päris peesode kõrval ka maksevahendina, võttes neid tihti vastu sama kursiga kui peesosid. Võlakirjadest eelistasid kõik siiski esmajärjekorras vabaneda, näiteks ostu eest peesodes maksja sai raha tagasi üldjuhul omavalitsuse võlakirjades. Võlakirjad sai peesodeks vahetada, kui inimene oli nõus võlakirja nimiväärtusest paar kuni kümmekond protsenti ära andma.
IMF-ile ei meeldinud Argentinas toimuv rahaanarhia sugugi, sest see „on süvendanud majanduskriisi, suurendanud inflatsiooniriski ja vähendanud usaldust riigi rahanduse vastu”. Teoorias õige jutt, kuid teooria huvitas vähe omavalitsusi, kes ei saanud teha hädavajalikke kulutusi, sest raha polnud.
Pärast kriisi põhja läbimist (s.o peeso devalveerimist ja riigi välisvõla restruktureerimist)
algatas Argentina föderaalvalitsus 2003. aastal programmi, mille käigus osteti kõik need võlakirjad turukursiga kokku. Mõni jõukam provints kõrvaldas oma võlakirjad ringlusest ise, ostes need tagasi nimiväärtusega.
Vaevalt vallandub Eestis, kus on alati valitsenud tung olla IMF-i ja EL-i pailaps, samamõõduline rahaanarhia nagu Argentinas. Kuid ei tasuks üllatuda, kui kriisi süvenedes tahab mõni võimukam omavalitsus – näiteks Tallinn – Argentina-stiilis lahendustega välja tulla.
Mitteformaalne kokkulepe
Miks peaks keegi nõustuma päris raha asemel kahtlase väärtuse ja segase tulevikuga võlakirjade vastuvõtmisega?
Selleks et raha oleks raha, pole vaja muud kui mitteformaalset kokkulepet teatud hulga inimeste vahel, et selle või tolle asja, paberitüki või elektroonilise kirje näol on tõesti tegemist rahaga. Ajalugu näitab, et suurte majanduskriiside ajal muutuvad inimesed eri lubaduste ja asjade rahaks tunnistamise suhtes palju leplikumaks.
Näiteks Saksamaal 1920.–1922. aasta majanduskriisi ajal lasid peaaegu kõik Saksa linnad ringlusse oma rahasid ja 1930. aastate suure depressiooni aegu andsid paljud suurettevõtted mitmel pool maailmas välja kohaliku raha funktsiooni täitvaid väärtpabereid.
Kui sul on valida, kas mitte müüa, või müüa lubaduse eest, millel võib olla mingi väärtus, kaldub valik nii mõnigi kord teisena nimetatud variandi kasuks. Müües importkaupa, mille eest on tulnud maksta eurodes või dollarites, pigem mitte, kuid müües teenust, mille osutamise peamine kulu on su oma töö, tõenäoliselt küll.
Teine sfäär, kus kriisi süvenedes kroonile ja eurole alternatiivid hakkavad tekkima, on ettevõtetevaheline barter. N Liidu lagunemise ajast on barter saanud Eestis hädalahenduse maine. Eks osalt ta seda ongi, aga infotehnoloogia ja internet on muutunud barterivõrgustike moodustamise ja haldamise palju lihtsamaks. Sedavõrd lihtsaks ja efektiivseks, et mõned lennukama fantaasiaga majandusteadlased hakkasid keskpankade emiteeritavale rahale kadumist ennustama.
Nii kaugele asi ilmselt ei lähe, kuid aasta-aastalt on barterivõrgustikes tehtava äri maht kasvanud. Näiteks Põhja-Ameerikas tegi 2008. aastal bartertehinguid ligikaudu 250 000 ettevõtet, tehingute maht oli 16 miljardit dollarit. USA-s tegutseb umbes 500 barterivõrgustikku, Eu-roopas ligikaudu sada.
Nimetatud süsteemidest ühes vanimas, 1934. aastal Šveitsis loodud barteri- ja arveldussüsteemis WIR (Wirtschaftsringe) on viimasel ajal tehtud aastas tehinguid umbes kahe miljardi euro väärtuses, sellega on liitunud ligikaudu veerand Šveitsi ettevõtetest. Majanduslanguste ajal tehingute maht selles süsteemis kasvab, tõusude ajal aga tõmbub kokku, vabastades koha riiklikule valuutale. Ühe uuringu järgi on WIR Šveitsi majanduse stabiilsusele olulisel määral kaasa aidanud.
Uute maksevahendite ja -viiside loomise rõõm ei pea jääma üksnes omavalitsustele ja ettevõtetele, tegevusruumi on ka mittetulundusühingutele. Rahvusliku valuuta kõrval käibib juba praegugi paljudes maailma paikades regionaalne, piiratud kasutus-alaga raha. Eriti meeltmööda on see näiteks sakslastele.
Majandusliku tõusu aegu kujutas kohalik raha endast eelkõige globaliseerumise vastast žesti ja oli vahend klientide toomiseks kohapeal toodetud kaupade juurde. Regionaalne raha, mis tuleb ringlusse eurode, dollarite ümbervahetamise kaudu ja on nendega täielikult tagatud, enamaks ei sobigi – sellise regionaalraha hulk sõltub heas mõttes kolkapatriotismi kõrval peamiselt sellest, kui palju on inimestel „päris” raha käes. Kriisi ajal „päris” raha napib.
Ajaraha põhimõte
Kriisi leevendav mõju võiks olla nn ajaraha põhimõttel käibele lastaval valuutal. Näiteks Jaapanis toimib 1995. aastast süsteem nimega „Hureai kippu”. Selle süsteemi raames teenib ini-mene, kes kulutab ühe tunni vanadele inimestele mingi (hooldus)teenuse osutamiseks, vastu ühe ühiku raha, mida ta saab kasutada sama süsteemi raames endale või oma vanematele teenuste ostmiseks.
Kriisi ajal on tavalisest rohkematel inimestel vaba aega, mida neil tööpuuduse kasvu tõttu ei õnnestu rahateenimisega sisustada. Teiselt poolt on kriisi ajal palju inimesi, kes ostaksid meelsasti mõnd kohalikku teenust või kaupa, kuid neil ei ole selleks raha. Ajaraha põhimõttel emiteeritav valuuta on asi, millega saab kokku viia tootmisvõimsusi ja rahuldamata nõudlust.
Lepinguvabaduse põhimõte
•• Kuidas sobituks alternatiivraha Eesti ja EL-i seadustega? Küsimusele, kas kauplused ja teenindusasutused võivad Eestis eurosid vastu võtta, vastab Eesti Pank oma veebilehel lahkelt, et „lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt võivad pooled kokku leppida tasumise muus rahas, näiteks eurodes”. Peamine, et euro aktsepteerimisega ei kaasneks Eesti krooni vastuvõtmisest keeldumist – see on keelatud ja karistatav.
•• Samast loogikast lähtudes ei tohiks ei Eesti ega Euroopa keskpangal olla ütlemist alternatiivraha vastu. Kui mõni neist omandab kogu raharinglusega võrreldes väga laia leviku (nagu Argentinas juhtus provintside võlakirjadega), siis satub alternatiivraha väljaandja ilmselt küll riigivõimu kõrgendatud tähele- ja pahakspanu alla. Olenevalt sellest, kuidas on süsteem üles ehitatud, võib ta kuuluda ka e-raha seaduse alla, mis Eesti mastaape arvestades on päris karm (näiteks peab e-raha asutusel olema aktsiakapitali vähemalt miljon eurot).
