Kahjuks on aga täiendava säästmise peamiseks probleemiks madalad sissetulekud ja seetõttu ka madal säästmisvõime. Lisaks säästmisvõime puudumisele on individuaalse säästmise suurimaks probleemiks puudulikud teadmised ja oskused finantsturgudel tegutseda. Samuti nõuab see pidevat pühendumist ja aega (kogu kogumisperioodi jooksul), et turgudel toimuvaga kursis olla. Neid inimesi, kellel on raha, oskuseid ja aega, on elanikkonnast marginaalne osa.

Välja on pakutud investeerimist börsil noteeritud Eesti või balti riikide aktsiatesse. Eesti aktsiate turukapitalisatsioon on hetkel oluliselt väiksem II samba varade väärtusest ja ca pool kogu balti aktsiatest ning see maht kasvab. Seega toimuks väga suur riskide kontsentreerumine üksikutesse ettevõtetesse. Vaadates aktsiaturgude kõikumisi minevikus, ei oleks kogu pensionivara hoidmine aktsiates ka väga mõistlik ning soovitatav oleks riske rohkem hajutada erinevate varaklassidega. Praegu II ja III samba pensionifondid investeerivad nii mainitud Eesti aktsiatesse kui erinevatesse indeksfondidesse ning seda riskide mõttes mõistlikul tasemel. On kaheldav, kas ja kuidas suudaks seda teha üksikinvestor väikeste mahtude korral?

II ja III sambas on vajadusel pidevalt tehtud suuremaid ja väiksemaid muudatusi ning tehakse ka tulevikus. Samas suurema „remondi“ vajadust me hetkel ei näe. Alati on võimalik tootluste võrdlemisel leida mõni indeks või väärtpaber, millel on minevikus olnud parem tootlus teatud perioodil. Samuti ka kehvemaid – nt ka Roosaare toodud SP500 indeksfond on mõnel perioodil näidanud kehvemat tootlust kui II samba fondid (nt teise samba loomisest kuni finantskriisini 2009, 2015 aasta jne). Selline võrdlus ei ole aga eriti adekvaatne, kuna investeerimispoliitikad ja eesmärgid erinevad kardinaalselt.