Rahandusministeerium tahab firmaautode erakasutuse maksustamist lihtsustada
Rahandusministeerium on välja töötanud ettepaneku, mis lihtsustab sõiduautode eratarbeks kasutamise maksustamist ja vähendab oluliselt ettevõtjatele siiani kehtinud bürokraatiat. Sõidupäevikut ei pea enam pidama siis, kui sõiduauto on ühtlasi kasutusel nii töisteks kui ka isiklikeks sõitudeks.
Praegune erisoodustuse süsteem tekitab probleeme kahel põhjusel. Esiteks ei arvesta kilomeetripõhine lähenemine töötaja saadava hüve tegeliku väärtusega. Nii kalli kui ka odava auto puhul makstakse makse absoluutsummas ühepalju. Kui aga töötaja ostaks ise auto, tähendaks talle kalli auto ostmine suuremat maksukoormust kui odava auto ostmine, kuna töötaja teenitud tulu on proportsionaalselt maksustatud, erinevalt erisoodustusest, millel on kindlasummaline (ingl lump sum) maks. Teiseks on kehtiv kilomeetrite arvestuse praktika halduslikult problemaatiline. Sõidupäevikute süsteem on levinud avaliku arvamuse kohaselt halduslikult koormav ning ei pruugi ka maksuvaidlustes anda adekvaatset infot.
Et selgitada maksustamise ebavõrdsust eraisiku ja juriidilise isiku vahel, toome näite maksustamise erinevusest samale autole tehtava kulutuse juures. Vahe on vaid kulutaja õiguslikus staatuses.
Kui eraisik kulutab ühes kuus autole näiteks 500 eurot, on tema maksukohustus järgmine:
500 x 20/80 = 125 eurot tulumaksu
(500 + 125) x 33% = 206 eurot sotsiaalmaksu
500 x 20/120 = 83 eurot käibemaksu
Kokku on eraisiku maksukohustus 414 eurot (jättes lihtsustuse eesmärgil kõrvale töötuskindlustusmakse). Juriidiline isik, kes kulutab 500 eurot autole, maksab erisoodustuselt makse maksimaalselt 211 eurot (170 eurot tulu- ja sotsiaalmaksu erisoodustuselt, lisaks 42 eurot käibemaksu) ehk ligi poole vähem.
Tegevus puudub, aga autod on
Eestis on firmaautode maksustamisega seotud ka kindlad spetsiifilised majanduslikud moonutused. Näiteks viitab Eesti Panga uuring, et ettevõtlusega tegelevate ja tavaliste leibkondade tulud ja tarbimine on väga erinevalt kajastatud. Leibkonnad, kes oma toidutarbimise harjumustelt on sarnased, kuid vähemalt üks liige on ettevõtte juhatuses, on oodatust 2,6 korda väiksema sissetulekuga. See viitab selgelt kas maksustava sissetuleku varjamisele, muu tarbimise tegemisele läbi ettevõtte või mõlemale.
Täiendavalt on maksu- ja tolliameti 2013. aasta andmete järgi 5700 ettevõtet ilma sisulise tegevuseta, kuid nende arvel on ligi 7000 autot ehk kümnendik kõigist firmaautodest. Ettevõtetesse ostetakse eraisikutega võrreldes keskmiselt ligi 30% kallimaid kasutatud autosid ning ligi 70% kallimaid uusi autosid (allikad: Eesti Panga liisingustatistika, maksu- ja tolliameti tehingustatistika, rahandusministeeriumi arvutused).
Samuti on hetkel problemaatiline firmaautode kajastumine maksudeklaratsioonidel. Üldse kajastub käibedeklaratsioonidel firmaautosid 66 000, kuid liikluskindlustusregistri ja liiklusregistri andmetel peaks aktiivkasutuses olevaid autosid olema umbes 75 000. Seega on osa autosid maksustamise mõttes „kadunud“. Täpne autode arv, millelt erisoodustust makstakse, pole teada, kuid on selge, et käärid on siin suured. Selliste eripärade üheks põhjuseks on juba mainitud maksustamise ebavõrdsus.
Erisoodustuste süsteem muutub lihtsamaks
Rahandusministeeriumi ettepaneku kohaselt asendub kehtiv erisoodustuse fikseeritud piirmäär auto võimsusest sõltuva arvestusega ning kilovati hinnaks määratakse 1,96 eurot. Seega kujuneb erisoodustuse maksukohustuseks (tulu- ja sotsiaalmaks) 1,3 eurot ühe kilovati kohta kuus.
Uue süsteemi järgi on maksukohustus praeguse erisoodustuse fikseeritud määraga võrreldes madalam keskmise ning väiksema võimsusega autode puhul, mis moodustavad ca 70% ettevõtte sõiduautodest. Sõiduautode puhul, mis on vanemad kui viis aastat, hakatakse rakendama lisaks kordajat 0,75, et võtta arvesse auto turuhinna langust.
Kuna sõidupäeviku pidamine on ettevõtjale ajamahukas ning maksuhaldurile raskesti kontrollitav, soovime kaotada nii erasõitude tarbeks sõidupäeviku pidamise kohustuse kui ka töötaja võimaluse tööandjale firmaautoga tehtud erasõite hüvitada.
Jääb kehtima kohustus pidada sõidupäevikut vaid ettevõtluse tarbeks kasutatavate sõiduautode puhul, sest nende puhul esineb suurim maksurisk.
Kaubikute (N1) osas on ettepanek võimaldada ettevõtetel vabatahtlikult kasutada sama kilovatipõhist erisoodustuse arvestuse alust, kui kaubik on segakasutuses. Hetkel kehtib neile turupõhine omatarbe ja töötajale antava hüve maksustamine, mis võib olla maksuarvestuslikult keeruline ja koormav.
Täiendavalt analüüsime seda, kuidas võimalikult vähese halduskoormusega, maksuhalduri jaoks rahuldaval viisil ja seeläbi maksuvaidlusi vältides tagada segakasutuses ning täielikult ettevõtluses olevate autode eristamine.
Muudatuste järgselt on firmaautode erisoodustuse süsteem lihtsam – kaob arvestuse pidamine ning erisoodustuse alus oleks kõigile selge ning üheselt mõistetav ning mitte manipuleeritav; õiglasem – kallim auto on rohkem maksustatud ning odavam auto vähem maksustatud; halduslikult kergem nii maksuametnikele kui ka ettevõtetele.
Peale selle on muudatus enamikule autokasutajatest praegusest soodsam. Rahandusministeerium ootab süsteemi lihtsustamise järel eeskätt ettevõtjate käitumuslikku muutust, mis tasandab võimaliku riigieelarvelise vähemlaekumise.
