Lauri kirjutab, et tema arusaama kohaselt valitakse inimene (või nimekiri) riigikogusse seetõttu, et valijad leiavad, et just see isik on parim võimalikest nende huvide või siis riigi eest seisma. Valijate huvide eest seismine on kindlasti lihtsam, kui erakond on valitsuses. Opositsioonis on oma seisukohtade eest seismine oluliselt keerulisem.

Seetõttu peaks Lauri sõnul olema täiesti loogiline, et iga erakond püüab leida võimalusi saamaks valitsusse. „Erakond, mis teatab, et ta ei soovigi valitsuses olla, ütleb seega, et ta ei soovigi oma valijatele antud lubaduste eest seista,“ ütleb Lauri.

Ta möönab, et küsimus on ka tingimustes, partnerites ja selles, kas konkreetset erakonda soovitakse teiste erakondade poolt nii öelda kambas näha. Iga erakond saab siin tema hinnangul ise valikuid teha – nii oma nõudmistele kui ka põhimõtetele toetudes.

Lauri märgib, et Eestis on alati olnud koalitsioonivalitsused ja tõenäoliselt on seda ka tulevikus. „Seega on selge, et kõiki oma valimislubadusi ei saa täita ükski erakond. Valijad teavad seda ja ei eeldagi, et kõik kampaanias lubatu ka täidetakse, märgib ta.

Sotsiaaldemokraadid soovivad Lauri sõnul astmelist tulumaksu, kuid nemad ei ole olnud valitsuse vedajad, seega ei eelda nende valijad ka sellises situatsioonis astmelise tulumaksu kehtestamist. Asi võiks olla ilmselt teine, kui sotsiaaldemokraadid oleksid valitsuse moodustajad, kuid ka siis oleks küsimus nende mandaadi piisavuses ja teis(t)e osapool(t)e seisukohtades.

Vabaerakonna nõuded ettevõtte tulumaksu ja omakapitali maksu kehtestamiseks ning tulumaksumäära tõstmiseks on vastuolus nii Reformierakonna põhiseisukohtadega kui ka teiste potentsiaalsete osaliste seisukohtadega, seega resoluutsus nendes aspektides oli nende poolt kahtlematult kohatu, märgib Lauri.