Rahapuudus surub hinnad järsult alla
Viimased paar nädalat maailmamajanduses on ennustamas laenuaktiivsuse alanemist, tugevat deflatsiooni, aktsiaturgude langust, tööpuuduse kasvu, probleeme põllumajanduses ja paljut muud, mis viitab tegelikult üldise majanduskriisi võimalikule süvenemisele või lihtsalt uue kukkumise algusele.
G20 otsustas rahakraanid sulgeda
G20 juhtivad riigid otsustasid Kanada kohtumisel vähendada oma eelarvepuudujääke 2013. aastaks poole võrra. Tegemist on väga ennekuulmatu, kui mitte lausa revolutsioonilise otsusega priiskamine lõpetada ja hakata elama võimete kohaselt. Väga suur kogus raha, mis võiks uut kasvu finantseerida, tõmmatakse nüüd käibest välja. Euroopa juhtivad majandused suutsid Kanadas läbi suruda mõtte, et korralagedus riigi rahaasjades on majandusele suuremaks ohuks, kui rahapakkumise vähesus ja sellega kaasnev võimalik deflatsioon.
Kanada kohtumisest möödus vaid paar päeva, kui Euroopa Komisjon teatas oma kavast hakata põllumajandustoetustest ilma jätma neid riike, mis oma eelarvedefitsiitide ülemäärasusega ohustavad euro stabiilsust. Täiesti loogiline on, et kui Euroopa suurriigid hakkavad kokku hoidma, siis ei ole ka Euroopa Liidul mingit rahapidu oodata. Kui Euroopa juhtivad majandused toovad suuri ohvreid eelarvete kontrolli alla saamiseks, siis nad kindlasti ei arva, et peaks poputama Vahemere äärseid hea elunautijaid või Ida-Euroopa uustulnukaid.
Küsimus ei ole ju, et kedagi on vaja karistada kindlasti põllumajandustoetuste äravõtmisega. Probleem on selles, et Euroopa Liit peab raha kokku hoidma ja põllumajandustoetused on kõige suurem kuluartikkel. Kas käiku läheb praegu pakutav karistusmudel või otsustatakse mingi muu valemi alusel toetuseid maha võtta, see ei olegi nii tähtis. Võibolla võetaksegi eelarvedistsipliini rikkujatelt, kuid võib olla hoopis kõigilt liikmesriikidelt võrdselt, või hoopis hilisematelt liitujatelt. Kindel on see, et raha jääb vähemaks ja palju vähemaks.
Ka pangad keeravad selja
Kui raha suurel määral riikide poolt käibest välja tõmmatakse, kes peaks siis uut kasvu finantseerima? Pangad loomulikult. Ainuke probleem on selles, et ka pangad ei soovi laenamise mahtu oluliselt tõsta. Suur osa potentsiaalseid laenuvõtjaid on juba ühel või teisel viisil ennast lõhki laenanud ja konservatiivseid tulevikustsenaariumeid arvestades sellistele juurde kindlasti laenata ei tohiks. Õli valavad tulle ka veel sellised riigid, mis oma seadusandlusi võlgnike kaitsele ja laenukohustuste mahakirjutamise võimalustele suunavad. Tulemuseks on see, et loodetavasti uut arengud finantseerima pidavad pangad tõmbuvad hoopiski kaugemale ja rahapakkumine aheneb veelgi.
Seega maailmas on raha otsas ja kui keegi arvab, et Eesti erinevalt muust maailmast elab lähiaastatel rahakülluse tingimustes, siis see on valearvamus. Raha jääb järjest vähemaks, mis viib allavoolu ka ostujõu. Nõudluse vähenemine tihendab kaupade ja teenusepakkujate konkurentsi, mis paratamatult väljendub ka hindade languses. Kuna rahakogus väheneb oluliselt, siis peavad ka müüdavad asjad palju odavamaks minema. Vahet pole, kas ärimudel lubab hinda langetada või mitte, kui turuga kaasa ei tule, siis ei müü enam üldse. Valikuteks on kas kohene pankrot või alla omahinna kaupu müües kuidagi ärimudelit muutes katsuda siiski kohaneda.
Paljudes tootmisharudes jätkamine muutub uute hindade tingimustes mõttetuks ja sealt hakatakse pankrottide, likvideerimiste ja restruktureerimise foonil kapitali välja viima. Löögi alt ei pääse kindlasti põllumajandus, kus rahastatuse üldine vähenemine ja taevalikult tagatuna tundunud toetuste alanemine tekitab segadusse sattunud põllumeestes sotsiaalse pahameeletormi ja hulga ultimaatumite esitamist. Kahjuks ei ole aga ühiskonnas kedagi, kes nendele ultimaatumitele alluda saaks või nendele vastama peaks.
Kinnisvara võib olla võitjate poolel
Ilusaks erandiks seekordselt saabuvas hinnalanguses saab olema kinnisvara. Ühelt poolt on kinnisvara hinnad teiste kaupade ja teenustega võrreldes juba viimastel aastatel palju langenud ning seetõttu on iga täiendav tuhat krooni alanemist ruutmeetri kohta omanikele üha valusam ja vastuvõetamatum. Teiselt poolt otsib nii põllumajandusest kui ka mujal rentaablust ja nõudlust kaotavatest tootmisharudest põgenev raha kindlat pelgupaika ning mis on selleks praegu parem, kui piisavalt odavaks muutunud kinnisvara. Eelkõige muutuvad atraktiivseks suuremates linnades paiknevad korterid ja majad, mis ei satu otseselt ega kaudselt löögi alla ka näiteks põllumajandustoetuste vähenemisel.
Maailmas on viimase aasta jooksul kardetud majanduse stimulatsioonipakettidest tulenevat inflatsiooni olulist tõusu. Seda pole aga juhtunud. Kui inflatsioon on püsinud madalal vaatamata madalatele intressimääradele ja suurtele rahasüstidele, mida arenenud riigid oma majandustesse on teinud, siis praegune rahapakkumise kokkutõmbumine peaks kindlasti deflatsioonispiraali käivitama.
Ühesõnaga väga paljud märgid viitavad sellele, et lähimatel kuudel peaks hakkama üha rohkem ilmnema selliseid majandusmärke, mis sunnivad ettevõtjaid minema hindade alandamise teed ja seda vaatamata sellele, et eurolootuses on plaanitud hindu just ülespoole nihutama hakata.
Eestis võib ju loota, et eurotsooni minnes õnnestub suuremaid kasumeid ja hinnapreemiaid kasseerida. Samas kui Euroopa vastab meile täna olulise deflatsioonisurvega, siis on igasugune hinnatõus ajutine. Kõigest sellest võidavad aga tarbijad, kellel on tõeliselt põhjust odavateks välja- ja tühjendusmüükideks valmistuma hakata.
