Rämpsurahvas ja lagariik
Paisata praht puude vahele ja peita ennast ettekäände taha, et raha pole, tööd pole, huvi pole, on mingi süsteemsem sigadus.
Tiheda seenelkäijana näen ometi alati, kuidas kilekott olmepahnaga on mingi imeväega jõudnud sügavasse laande. Mismoodi? Vajab tugevat tahtejõudu, et tarida hunnik taarat ja konservipurke paari kilomeetri kaugusele lähimast teest. Eestimaalane on krooniline lagarahvas.
RMK ja mõned omavalitsused teevad oma puhkealadega tänuväärselt tublit tööd. Kasivad, koristavad ja hoiavad käepärasena. Aga kaua nemadki jaksavad, sest eestimaalane armastab pärast toreda pikniku pidamist ju oma laga lõkke ümber jätta. Eestimaalane arvab, et mahavisatud suitsukoni polegi prügi.
Järelikult on vaja prügi mahapanek muuta veelgi raskemaks. Teeme-ära-koristaja Rainer Nõlvak on viidanud, et üks põhilisi isetekkelise prügi kohti on räämas kolhoosi- ja sovhoosikeskuste kogumid. Need õnnetud jäänukid tuleb lammutada ja materjal ehitusturule lükata. Selliseid tondilossidest koosnevaid suuremaid kogumeid on riigis üle tuhande. Kui kolhoosikeskuse varemete vahele pole enam võimalik harjumuspärasel moel prügi visata, siis viiakse seda vähem ka mujale.
Varemed ja rämps kuuluvad enamiku asulate tavapilti, kohalike silmad on sellega kahjuks harjunud. Seda harjumust tuleb muuta, lagunenud betoon- ja silikaatmürakad lõhkuda. Ideaalpildis asemele teha külakeskus, rahvamaja. Ühe valitsuserakonna lubaduseks on olnud lammutada ebanormaalsed majamürakad. Sellest pole tuhkagi saanud. Riik ja omavalitsused tegutsevad lahus, kus suurem veeretab mured väiksemale ja pühib ise käed puhtaks.
