Esimene probleem on see, et VEB-fondi kahjude hüvitamise eelnõuga tembeldatakse jälle kord Eesti Vabariik vastutavaks okupatsioonikahjude eest. VEB-fondi kahju tekitaja on Venemaa ja Eesti riigil ei ole mitte mingisugust juriidilist vastutust Venemaa tekitatud kahjude hüvitamise osas. See vastutuse küsimus on läbi vaieldud Eesti kõigis kohtuastmetes ja ka riigikohus on leidnud ühemõtteliselt, et Eesti riigil puudub antud kaasuses igasugune kohustus hüvitada ettevõtjatele tekkinud kahjusid. Ometi tahetakse nüüd minna mööda riigikohtu otsusest ja panna riigikogu vastu võtma seadust, mis lähtudes „sotsiaalse õigluse" põhimõttest asetaks Eesti iseenda okupandi rolli. Seejuures ei ole mina ega Reformierakond kaugeltki ainsad, kes sellise käsitluse vastu sõdivad.

Justiitsministeerium on antud eelnõu kohta muu hulgas öelnud: „Eelpool viidatud põhjendustel ei ole meie hinnangul riigikogul õiguslikult võimalik esitatud kujul otsust vastu võtta. Õigusliku järjepidevusega tekib vastuolu sel juhul, kui Eesti Vabariik samastab ennast Eestit okupeerinud riigiga."

Enam-vähem sama arvamuse andis eelnõule ka Isamaa fraktsioon. „Me ei toeta otsust, millega võetakse sellisel kujul täiendavaid rahalisi kohustusi riigile. Toetame riigikogu pöördumist avaldusena, milles Vabariigi Valitsust kohustatakse nõudma Vene Föderatsioonilt kompensatsiooni NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud vahendite eest. Nimelt oh Vene poole ametlikuks põhjenduseks raha blokeerimise kohta see, et puudus kokkulepe NSVL Liidu välisvõla tasumise kohta. See põhjendus ei ole adekvaatne, kuna oma iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigil puudus igasugune kohustus vastutada NSV Liidu välisvõla eest."

Küsimusi tekitab ka eelnõu sünd

Teine põhimõtteline probleem VEB-fondi eelnõuga on selle tekkimise viis. Esimene eelnõu versioon ilmus päevavalgele juba sügisel 2017. Tagantjärele on selgunud, et selle kirjutas valmis advokaat Indrek Leppik, kes esindab teatud osa raha nõudjaid. Kusjuures enamus neist, kes täna raha nõuavad Eesti riigilt, ei kaotanud seda VEB-fondis, vaid ostsid täiesti teadlikult spekuleerides need nõuded kokku hiljem. Aga see selleks. Indrek Leppiku koostatud eelnõu oli nii halvasti kirjutatud, et see ei oleks tõenäoliselt kunagi seaduseks saanud. See oli vastuolus Eesti Panga seaduse, riigieelarve seaduse ja tõenäoliselt ka põhiseadusega.

Väga halva eelnõu asemele tellis õiguskomisjoni juht advokaat Jüri Raidlalt parema. Ja saigi selle, sest Jüri Raidla ongi parem advokaat, et mitte öelda - üks parimaid. Jüri Raidla on VEB-i asjus Tiit Vähi esindaja. Raidla eelnõu vormistati õiguskomisjonis muudatusettepanekuna ja see pidanuks esimese eelnõu versiooni täielikult asendama. Nagu öeldud, Raidla poolt kirjutatud eelnõu on kvaliteedilt oluliselt parem. Selle seadusena vastu võtmine oleks küll riigile veel kallim ja vastuolu põhiseadusega on selles minu arvates endiselt olemas, aga ta on juriidiliselt palju ilusam. Sisu ja ajendi osas - sotsiaalse õigluse taastamine Tiit Vähi suhtes - on ilu vaataja silmades. Minu silmad jäävad sellisest õiglusest lugedes kuivaks.

Õiguskomisjon susserdab ja survestab

See, mis algas komisjonis susserdamisega, on nii ka jätkunud. Õiguskomisjon on proovinud ja proovib iga komisjoni liiget survestades asendada Leppiku eelnõu Raidla omaga, et see siis veel enne valimisi saali hääletada. Siiani pole see õnnestunud, aga võite kindlad olla - katsetamine jätkub.

Põhimõtteline küsimus on, kas selline praktika, kus advokaadid tulevad oma klientide huvidest lähtuvate eelnõudega riigikokku ja riigikogu tuimalt need eelnõud seaduseks muudab, on normaalne? Sama hea küsimus on, et kas riigikogu õiguskomisjon hakkabki edaspidi riigi õigussüsteemile paralleelstruktuuri edendama? Prokuratuuri ülesandeid on endale juba kahmatud, riigikohtu lahendeid hakkab ka ülima instantsina ümber vaatama keskerakondlik õiguskomisjoni juhtkond? Kas võimude lahususega ei ole siin probleemi, kui seadusandja asub ühtlasi ka uurija ning kohtumõistja rolli? Kas advokaatidel ongi äkki mõistlikum tulevikus tulla oma kaasustega keskerakonna juurde selle asemel, et kohtus oma positsioone kaitsta ja äkki veel kaotada?

Keskerakonnal omad kasud sees?

Minu silmis ei tee asja paremaks see, et seda eelnõu ja sellist uut praktikat toetavad jäägitult ainult Keskerakond ja EKRE. Üks on tuntud kui enese Eesti õigussüsteemist lahtisiduja ja teine kui kohtunike peade veeretaja. Selles suhtes on asi vähemalt loogiline. Lisades siia juurde teadmise, et Keskerakond on kriminaalkorras süüdi mõistetud dokumendi võltsimise eest, on hetkel keelatud annetuse tagasimakse riigile võlgu ja ka käimasolevas nn. Savisaare protsessis süüdistatav, tekib minul tõsine kahtlus.

Kas Keskerakond võitleb antud juhul „sotsiaalse õigluse" või oma rahakoti eest? Kas VEB-fondi raha väljakantimine Eesti riigi arvelt võiks leevendada ka Keskerakonna majandusseisu? Ma ei välistaks seda, sest selle fondi huvilistelt on väidetavalt tulusaid kasujagamise pakkumisi tulnud varem ka teistele erakondadele. Siiani pole keegi nende pakkumiste õnge läinud. Aga hädaga pidavat vanapagan ka kärbseid sööma, ammugi siis ei või üks kriminaalkorras karistatud pankrotiäärne erakond endale veidi riigi rahaga trikitamist lubada. Eriti arvestades seda, et selle riigi õigusjärgsus ei ole nende jaoks kunagi olnud ei probleemiks ega väärtuseks.