AidWatchi raportis selgus, et summad, millest oleks kõige enam kasu maailma vaeseimatele inimestele, kuluvad Euroopa ettevõtete toetamiseks või pagulaste vastu võtmiseks Euroopa riikides.

“Selliste kulutuste mõju globaalsete probleemide lahendamisel on rohkem kui küsitav ja raporti hinnangul on tegemist näilise abiga - õhku täis pumbatud numbritega. Raha, mis on mõeldud vaestele riikidele, ent mis sinna mitte kunagi ei jõua, moodustab Euroopa Liidu poolt antavast abist tervelt 17% ehk 10,5 miljardit eurot aastas”, selgitab Arengukoostöö Ümarlaua juht Sigrid Solnik.

“Eesti abi on üldiselt läbipaistev ja numbritega ei mängita, aga on selge, ent hetkel anname abi oluliselt vähem kui oleme rahvusvahelisel tasandil välja lubanud. Ei saa ära unustada, et aastatel 2007-2013 on Eesti saanud abi ligi 32 korda rohkem kui oleme ise andnud. Oleme teiste toetusel ja enda tööga jõudnud edukate riikide hulka, see aga tähendab muutust abi saajast andjaks nii tegudes kui mõtteviisis. On hea meel tõdeda, et kuigi meil on veel kasvuruumi, on Eesti teiste Ida-Euroopa riikidega võrreldes üsnagi eeskujulik doonorriik,” kiidab Solnik.

AidWatchi arvutuste kohaselt kahekordistusid viimase kahe aasta jooksul riikide kulutused varjupaigataotlejatele, märkimisväärne osa sellest rahast tuleb arengukoostööks mõeldud vahenditest. Näiteks Saksamaal tõusis põgenike ülalpidamiskuludeks minev raha 2015. aastal varasema 1% pealt 16%-ni, Austria suunas mullu põgenikele 26%, Taani 15% arengukoostöö rahadest. Lisaks on mõned riigid lugenud arenguabiks ka näiteks varjupaigataotlejatele mõeldud kinnipidamisasutuste ehitamist või Euroopa välispiiride tugevdamist. Euroopa vabaühenduste hinnangul selline trend ka jätkub.

“Kui suunata globaalse vaesuse ja ebavõrdsuse vähendamiseks mõeldud rahad rände peatamisse, siis probleemi alget sellega ei lahendata. Lõppkokkuvõttes jäävab alles nii meeleheitlik ränne, miljonid vaesed ning süveneb ka riikidevaheline ebavõrdsus. Ei tasu unustada, et arenguabi toel rahastatakse kõige teravamate ja keerulisemate probleemide lahendamist vaestes riikides," ütles Sigrid Solnik.

"Kui arengukoostöö raha ei ole piisavalt või seda ei kasutata eesmärgipäraselt, jäävad probleemid lahendamata ning mured ennetamata. Selle tulemusena globaalne ebavõrdsus suureneb, inimeste elukeskkond halveneb ja konfliktioht maailmas kasvab. Samas on meil Euroopas olemas kõik võimalused selliste negatiivsete stsenaariumite ära hoidmiseks,” ütles ta.