Rasvunud avalik sektor, ebamoraalsed seadused ja ametnikeks "omad joped" ehk kümme nuga, mis nüsivad meie õigusriigi oksa

 (241)
Nuga, noad
Nuga, noadFoto: Tiit Blaat

100-aaastast õigusriiki vaevavad mitmed hädad, mille väljajuurimine on raskekujuline. Käesolevaga toob advokaadibüroo Eversheds Sutherland Ots&Co partner Tambet Toomela välja valikulise loetelu nendest murekohtadest, mis on tekitanud meie õigusriigile praod.

Mõned nädalad tagasi tähistasime väärikalt oma riigi 100-ndat tähtpäeva. Oleks naiivne tõdeda, et oleme oma riigi sündmusterohkes ajaloos alati elanud isikute põhiõigusi ja -vabadusi austavas demokraatlikus õigusriigis. Okupatsioonikogemus on paljudel liigagi valusalt meeles. Mitmed taassündinud Eesti riigi ülesehitajad on märkinud, et tänaseks saavutatu oli toona vaid unistus, kui sedagi.

Eestis on peale taasiseseisvumist kehtinud ainult üks põhiseadus, mis on pidanud vastu kõik katsumused, sealhulgas Euroopa Liiduga liitumise. Eesti on territoriaalne tervik, millele otsest ohtu täna ei ole. Meil on toimiv võimude lahusus ja sõltumatu kohtusüsteem. Rahvusvaheliste kohtuvaidluste ja lepingutega kokku puutuvad Eesti advokaadid, kes peavad sageli vastama küsimustele Eesti kohtunike äraostetavuse ja mõjustatavuse kohta, saavad uhkusega vastata, kuidas Eestis sellist väärnähtust sisuliselt ei olegi või vähemasti ei ole see praktikas kuidagi tajutav. Näited Eesti õigusriigi eduloost on palju teisigi. Meil on, mille üle uhkust ja rõõmu tunda.

Kuid hea ja turvalise varjus luuravad ohud. 100-aaastast õigusriiki vaevavad mitmed hädad, mille väljajuurimine on raskekujuline. Käesolevaga tookski välja valikulise loetelu nendest, mis on tekitanud meie õigusriigile praod.

Seotud lood:

1. Seadusandlikud tõmbetuuled

Meenutades Euroopa Liiduga liitumislepingu läbirääkimisi, anti avalikkusele sõnum, et kõik olulisemad õigusaktid peavad olema vastu võetud hiljemalt 1. maiks 2004, mil liitumine jõustus. Muuhulgas peavad selleks ajaks olema siseriiklikusse õigusesse üle võetud Euroopa Liidu direktiivid.

Liitumine Euroopa Liiduga oli kahtlemata edulugu, kuid tagasi vaadates tundub lausa naljakas mõelda, et riigi seadusandlik raamistik võinuks olla selleks ajaks põhijoontes valmis. Tänapäeva õigusloome virvarris kaotavad ka igapäevaselt õigust praktiseerivad inimesed pidevalt järje, kuna peale tulevate õigusaktide maht on sedavõrd suur. Seda just viimase 5-10 aasta perspektiivis.
Süüdistada siin peaasjalikult Euroopa Liidu õigusakte ja nende ülevõtmise vajadust on ebaõiglane. Euroopa Liidu õigusega seotud seadusandlikud initsiatiivid moodustavad viimastel aastatel keskmiselt umbes veerandi.

Palju tõsisem probleem on poliitiliste jõudude usk seadusandlikku süsteemi kui ühiskonnaelu kõikvõimsasse mõjutusvahendisse. Iga võimuvahetus toob kaasa kalduvuse muuta koheselt pea kõiki poliitiliselt tundlikke õigusakte. Heaks näiteks on riiklikke makse, toetusi ja alkoholi puudutavad õigusaktid, mille muutmine või kohati isegi pea peale pööramine head õigusloome tava süstemaatiliselt eirates oli eriti tuntav viimase võimuvahetusega seoses.

Selle lõputu rapsimise asemel võiks tõmmata hoogu maha ja lasta kehtival õigusel pisut settida. Rohkem usku oleks tarvis ühiskonna isereguleerivasse toimesse ja õiguse kohaldamispraktikasse, mis aitab tegeliku elulise juhtumi asjaolusid arvestades leida kõige sobivama ja õiglasema lahenduse.

2. Omad joped kohtadele

Bürokraatiamasin ja selles töötav professionaalne ametnike kaader on paratamatult seotud sellega, mis parasjagu toimub poliitikarindel. Poliitiliselt mõjutatud õigusaktide ja otsuste elluviimine on ametnike ülesanne. Igati mõistetav on ka poliitiliste ametikohtade täitmine nö. usaldusisikutega, kes vannuvad parasjagu võimul olevale erakonnale lojaalsust. Näiteks ministri nõunikud.

Mõistus saab otsa aga seal, kus poliitilised jõud asuvad määrama oma erakonna funktsionääre või muid poliitilisi toetusisikuid kohtadele, kus poliitika asemel on tarvis erialateadmisi ja järjepidevust. Peainspektorid, peaspetsialistid, nooremspetsialistid, kultuuri- ja vaba aja keskuste juhid kuni haldusdirektorite ja muude töötajateni välja – võimul olev poliitiline jõud leiab oma ustavale jüngrile süsteemis kohta sõltumata tema erialasest ettevalmistusest ja varasemast töökogemusest.

Loe veel

Eriti hakkab see silma omavalitsustes, kusjuures väiksemate omavalitsuste puhul oli vähemalt enne haldusreformi tajutav kalduvus leida töökoht ka isiklikus tutvusringis olevatele isikutele. Kas on see seotud omavalitsuse väiksuse ja aktiivsete inimeste vähesusega, on omaette küsimus. Õigusriiki murendavat korruptsiooniohtu, mida see endas kätkeb, ei ole võimalik eirata.

3. Rasvunud avalik sektor

Eesti riik on paks. Eesti avalikus sektoris töötas 2015. aastal rahandusministeeriumi saldoandmike infosüsteemi andmetel tervikuna täistööajale taandatuna 135 300 töötajat, kellest ligikaudu 87% olid ametis valitsussektoris ja 13% muus avalikus sektoris. Seda on meiesuguse väikese riigi jaoks palju.

Peatumata pikemalt sedavõrd ressursimahuka avaliku sektori kulukuse küsimusel, mis on niigi ilmne, on õigusriigi aspektist oluline mõelda ka sellele, kas selline süsteem ei muutu asjaks iseeneses. Millekski, mille peamine eesmärk ongi kesta edasi.

Organisatsioonijuhtimise õpetuse kohaselt muutub vastutusvaldkondade jaotus seda keerulisemaks, mida suurem on organisatsioon. Lihtsamalt öeldes, mida vähem on inimesi, seda kergem on aru saada, kas kõigil nendel inimestel on ka oma ülesanded ja kas nad täidavad neid.

Hiljuti rääkisin oma hea tuttavaga meie palju kiidetud eesistumisest eelmisel aastal. Ta osales põhitöö kõrvalt abistavas rollis eesistumise korraldamisel, täpsemalt ühe erivaldkonna komisjoni töös. Jahmunult kuulasin kirjeldust modernsest paindlikust töökorraldusest ja avaliku sektori kodus töötamisest, millest tema kolleegide näidete taustal tekkis vägisi tekkis arusaam, et kaasaegsed töövõimalused ja töövahendid (eriti nutitelefon) võimaldavad hästi tekitada üksnes mulje kodus töötamisest. Tegelikult liiguvad suhteliselt sisutühjad ja progressi mitteedendavad töömeilid hoopis sel ajal, kui tegeletakse tööväliste toimetustega. Kuid praktikas on väga raske sellele ametnikule midagi ette heita, sest tõendid ju puuduvad ja tööedukust ei mõõdeta avalikus sektoris mitte päevade ja nädalate, vaid kuudega.

Tulles tagasi Eesti kui õigusriigi põhilise seadusandliku valmiduse juurde, tekib paratamatult küsimus, kas kirjeldatud olukorra taustal ei teki kiustatust õigusaktide muudatusi forsseerida ja mõelda välja tegevusi suuresti vaid selleks, et kindlustada omale tulevikus töökoht? Kas võib see samuti olla üks põhjustest, miks seadusandlus vohab?

Rasvunud riigi dieet on vaevaline ja vahel tundub, et alustatud on ka puuduliku kaalulangetuskavaga. Selmet suunata inimesed erasektorisse, millega kaasneb riigiteenistujate (loe: valijate) tülikas vallandamine, kärbitakse muid kulutusi, mis ei lahenda põhimõttelist probleemi.

4. Uus karistusliik on meediapeks

Pole saladus, et enamikel juhtudel lõpevad kriminaalasja süüdimõistvad kohtuotsused süüdimõistetu karistamise rahalise karistuse või tingimisi vangistusega. Reaalse vangistusega karistatakse üksnes raskete kuritegude eest või sellistel juhtudel, kus varasem mõjutamine pole andnud tulemust ning kurikael on uuesti pahale teele läinud. Võib leida mitmeid põhjendusi sellele, miks süüdimõistetu karistamine reaalse vangistega ei ole kõigil juhtudel otstarbekas. Vanglate ehitamise ja ülalpidamise kulukus on ainult üks nendest.

Teisalt on infoühiskonna ja meediatulva pealetungil tekkinud traditsiooniliste karistusliikide kõrvale täiesti uus karistusliik, mis on silmnähtavalt pisendanud kõige enam levinud kriminaalõiguslikke karistusi, sealhulgas vangistust, mis jäetakse tingimisi täitmisele pööramata. Selleks on nn meediapeks.

Alates hetkest, mil kahtlustatavale teatatakse temaga seoses kriminaalmenetluse alustamisest, on kõige tuntavam mure selle pärast, kas see asi võib kuskile lekkida. Kui ainult õnnestuks see menetlus niiviisi kaelast ära saada, et keegi sellest ei kuuleks, sest asja ilmsiks tulekul tekivad probleemid nii töö- kui eraelus ning otsingumootorid annavad asja kohta vasteid veel aastaid. Olgu tingimisi vangistusega kuidas on, sest olgem ausad, ega karistus paberil päris karistus ikka ei ole. Teatud aja sirget joont käia ju oskan ja kriminaalhooldaja vastuvõtt on ka ainult Uberiga ettevõtmise asi. Täiendavad tegevus- ja kutsealased piirangud puudutavad ainult teatud valdkondi.

Selle valguses vajab kriitilist analüüsi, kas veebimeedia ettevõtete võime kajastada kaasaegses päevameedias väga suurt arvu kriminaalasju peaks alluma teatud sisu- või vormireeglitele, mis jätaks ruumi ka klassikalisele kriminaalmenetlusele. Tervele mõistusele on vastuvõetamatu, et riik panustab kriminaalmenetlustele igal aastal miljoneid eurosid, kuid selle peamine järelm tundub olevat meediale eeltöö ettetegemine, rakendamaks neid mõjutusvahendeid, mida kurjategija tegelikult kardab. Õigusriiklik karistussüsteem peab lähtuma sellest, et peamised karistuslikud mõjutused lähtuvad kriminaalmenetlusest ja selles mõistetavatest karistustest, mitte meediast.

5. Õiguskaitseasutuste modernsed piinamisvõtted

Selle alapealkirja juurde tuleb alustuseks teha rahustav märkus, et meil ei ole täna ega ole juba ammu olnud näppude sahtlivahele panemist, pea veeämbrisse pistmist ega muid klassikalistest märulifilmidest tuntud piinamisvõtteid. Uurimisasutused teevad tublit tööd ja selle eest tuleb neid kiita. Tänutäheks kinnitavad uuringute tulemused rahva kõrget usaldust politseiasutuste vastu.

Mis teeb aga murelikuks, on praktikast kostuvad hääled, et nutikad uurijad kasutavad 48-ks tunniks kahtlustatavatena kinnipeetud isikutelt ülestunnistuste väljapressimiseks võtteid, mille kohta võiks palju nuriseda, kuid mille kohta ei ole ette heita konkreetset keeluparagrahvi.

Näiteks uurimistoimingute käigus inimese ainevahetuslike esmavajaduste rahuldamise keelamine või sellega määramatult venitamine, joogivee võimaldamine paari lonksu kaupa ja sedagi iga kord vaid küsimise peale, arestikambris elementaarsete pesemisvõimaluste mittevõimaldamine, inimese unne laskumisel koheselt luugi avamine küsimusega: „Noh kas mõtlesid järele ja oled valmis nüüd rääkima?“ Nimekiri sarnastest piiripealsetest võtetest, mida karistusõigusele spetsialiseerunud advokaadid kuulevad oma klientidelt regulaarselt, on pikk.

Gulagi filme näinud lugejaid panevad need näited ehk muigama, kuid mõelge end korraks välja oma kõigi mugavustega igapäevaelust ja kujutage ette, et te olete juba 30+ tundi magamata ja pesemata, te olete selle aja vältel tundnud ainult lakkamatut konfrontatsiooni ja pealegi olete ka jätkuvalt šokis kinnipidamisest ja teadmatuses oma tuleviku suhtes. Mõni nõrgema kavaga inimene otsib sellises olukorras nii meeleheitlikult väljapääsu, et on valmis tegema ja rääkima mida iganes.

Arvamus, et inimene räägib tõtt kui see temalt välja pigistada, kuulub keskaegse nõiajahi, mitte kaasaegse õigusriikliku kriminaalmenetluse juurde. Kahtlemata ei pea politseiuurijatega kokkupuuted olema midagi meeldivat, kuid olgu inimene süütu või süüdi, süütuse presumptsiooni austav menetlus peab kandma eesmärki teha toiminguid ja koguda tõendeid isikut sihilikult kiusamata.

6. Ebaefektiine täitemenetlus, tankistid ja võlajooksikud

Kohtutäiturite korraldatavad täitemenetlused venivad pikale ja tagatisvara puudumisel on need sageli tulemusteta.

See ei ole kitsalt täitemenetluse probleem, vaid küsimus kohtumenetluse süsteemi kui terviku tõhususest ja sellest, kuidas on tagatud isikute õigused korraldusele ja menetlusele. Kulutades avaliku- ja erasektori ressursse kohtumenetlusele ainult selleks, et saada menetluse lõpptulemina hagi rahuldava kohtuotsusega paber, millega ei ole midagi peale hakata, tähendab sisuliselt olukorda, kus isikute õigused jäävad kaitseta.

Selle probleemi naabriks on tankistide ja võlajooksikute probleem, mis on avalikkuses juba pikalt üleval olnud, kuid millele täna lahendust ei ole. Võlgades ettevõtte maha jätmine ja selle tankistiteenuse osutajale võõrandamine on jätkuvalt norm. Oluline on arvestada, et selle probleemi lahendus saab toimuda ainut käsikäes juriidilistele isikutele ette nähtud kohmaka likvideerimismenetluse reeglistiku mugavamaks muutmisega, sest paljudel juhtudel ei võõrandata ettevõtet tankistile mitte pahatahtlike kavatsustega kohustustest kõrvale hiilida, vaid eesmärgiga vältida ressursimahukate formaalsete likvideerimisnõuete täitmist.

7. Moraalse kahju hüvitamise praktika on ebamoraalne

Eestis on moraalse ehk mittevaralise kahju hüvitamise praktika kannatanut naeruvääristav.
Riigikohtu 2017 avaldatud mittevaralise kahju hüvitiste ülevaate kohaselt olid 2014-2016 Eesti kohtutes väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitised enamjaolt suurusjärgus paarsada kuni paar tuhat eurot. Nende sisse mahtus nii surma põhjustamise, tervise kahjustamise kui ka au ja väärikuse teotamise eest välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitisi. Harvadel juhtudel ületas hüvitis 10 000 euro piiri.

Selle aasta veebruaris võisime lugeda meediast lugu üheksaks aastaks tapmise eest vangi mõistetud naise juhtumist, kus kannatanu emale mõisteti mittevaralise kahjuna välja 5000 eurot ehk umbes nelja keskmise sissetuleku suurune summa.

Õigusteooriast ja kohtupraktikast võib leida kujunenud praktikale üksjagu põhjendusi alates sellest, et hüvitised peavad olema sarnastel tingimustel võrreldavad ja lõpetades sellega, et need peavad vastama riigi üldisele elatustasemele ja jõukusele. Kuid igal juhul tundub midagi väga paigast ära, kui elu ja tervisega seotud hüvitised ei suuda tavaliselt ületada neljakohalist summat. Vajame laiapõhjalist debatti, mille raames annaks ühiskonda peegeldavad grupid hinnangu olemasolevale süsteemile ja teeks selle põhjal ettepanekud, millises suunas peaks Eesti tulevikus liikuma. Vajadus süsteemi raputavale reformile on igal juhul olemas.

8. Privaatsuse tasahilju hääbumine

Põhiseadus sätestab igaühe õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele ja kaitsele.
Kuid kuidas on võimalik rääkida eraelust, kui hoonete küljes rippuvad kaamerad jälgivad iga meie sammu, sõidukite pardakaamerad jälgivad igat meie sõitu, pangad salvestavad kõik meie tehingud, sideteenuse pakkujad teavad igat meie liikumist, sotsiaalmeedia hiiglased ja paljud teised talletavad iga meie klikki virtuaalmaailmas?

Tundub, et ainus tõeline viis elada privaatselt ongi jätta maha arvuti, telefon ja sõiduk ning minna kaks kätt taskus metsa elama.

Privaatsus on info liikumiskiiruse suurenemisel järjest teravamalt esile kerkiv küsimus, kusjuures peamist hoolt oma isiku- ja muude eraeluliste andmete kuritarvituste vältimise kannab jätkuvalt isik ise. Iga inimene peab arvestama, et teod jätavad jäljed ning eraelu puutumatuse tagamiseks tuleb üha hoolikamalt mõelda läbi oma tegevused ja nende avaldumine salvestamist võimaldavates süsteemides. Muuhulgas nõusolekute jagamine erinevate veebipõhiste teenuste kasutamisel.

9. Elatisvõlgnike valutest

Elatise maksmisest pahatahtlik kõrvalehoidmine on Eesti ühiskonnas tõsine probleem. 2016 aastal jõustunud seadusemuudatustega võeti justiitsministeeriumi poolt selge suund elatisvõlgnike õiguste piiramisele ja seati sisse rida elatisvõlgnike elu muserdavaid piiranguid alates jahipidamisest ja lõpetades mootorsõiduki juhtimisega. Seda kõike tehti õilsal eesmärgil sundida pahatahtlikult elatise maksmisest kõrvalehoidvaid elatisvõlgnikke elatist maksma. Kuid sellega asi ei piirdunud.

Eelmisel aastal väljatuldud eelnõuga soovib ministeerium teatud tingimustel keelata ka elatisvõlgnike reisimise ja luua võimalused reisidokumentide kehtetuks tunnistamiseks. Nende hulka kuulub ka pass.

Tuleb tunnustada ministeeriumi pealehakkamist terava ühiskonnaprobleemi lahendamisel. Eestis on praegu ligikaudu 8900 lapsevanemat, kes ei maksa oma lapsele (üle 11 000 lapse) elatist ka pärast seda, kui on tehtud kohtuotsus ning algatatud on täitemenetlus. Elatise võlgnevuste kogusumma on üle 50 miljoni euro.

Kuid selle kõrval tekib paratamatult küsimus, kas elatisvõlgnike õiguste piiramisel on ka piir või minnakse sellega niikaugele, et Eestisse tekib Vana-Rooma eeskujul uus õigusteta orjusliik, kelle peremeesteks on kohtunikud ja kohtutäiturid. Mure laste ülalpidamise pärast on igati põhjendatud, kuid kas eesmärk pühendab abinõu on elatisvõla sissenõudmise uus norm? Õigusriigi aspektist väljub probleem kitsast elatisvõla temaatikast veel seetõttu, et elatisvõla sissenõudmise karmistunud reeglistik on kui tsiviilsuhete repressiivmudeli pioneer, mille näitel võib kergesti tekkida kiusatus kanda see üle ka teistele põletavatele teemadele eraõiguslikes suhetes, näiteks puuküürnikud.

Paratamatult kumab sellistest algatustest ka poliitilist propagandat, kuna lihtne on kommunikeerida avalikkusele pahalaste suhtes rakendatavaid karme võtteid. Samas puudub igasugune statistika selle kohta, kui paljud elatisvõlgnikest on tegelikult need pahatahtlikud nö. bemmi- ja lexusetüübid, kel on raha, kuid kes kalduvad lapse huve kahjustades maksmisest kõrvale, ja palju on neid, kel pole ühel või teisel mõjuval põhjusel võimalik maksta.

10. Viha kummitav oht

Eesti riik ei saa kunagi olla õigusriik, kui me suhtume põlgusega ja diskrimineerivalt neisse, kes tulevad mujalt või on mingil teisel põhjusel teistmoodi kui tavaline inimene. Pealegi, kelleks pidada tavalist inimest? Igaüks on unikaalne ja väärib, et tema õigusi austatakse nagu teiste omi.

Selle mõtte juures ei saa mööda Eesti ühiskonnas levivast vihast, mis on suunatud erinevatele vähemusgruppidele alates sisserändajatest ja lõpetades seksuaalvähemustega. Kui mõni aeg tagasi oli see probleem justkui lahenemas või pea olematu, siis põgenike temaatika kerkimisel mõned aastad tagasi leidsid teatud grupid endale justkui uue trummi, mida lüüa. Mida kõvemini, seda parem.

Inimesed peavad sellisele vihale üksmeelselt ja otsustavalt vastu seisma ning kuulutama meie riigi kõigi nende koduks, kes soovivad siin elada ja võtta omaks meie kultuuri ning ühiskondliku korra. Õigusriigis ei ole kohta ühiskonnas levivale vihale teiste inimeste ega inimeste gruppide suhtes.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare