Raul Kalev: Taxify taksojuhid on ise valinud peksupoisi staatuse

 (128)
" Vaesusesse tõukava innovatsiooni aeg võiks juba läbi saada!"

Taxify juhid kogunesid õhtukohvile 26.01.2018
Taxify juhtide protestiaktsioonFoto: Andres Putting

Viimastel päevadel meediasse jõudnud taksojuhtide massiline rahulolematus Taxifyga ei ole midagi uut, samalaadseid ülesastumisi leiab mitmel pool maailmas. Kuid rahulolematuse põhjuseid tuleks ennekõike otsida taksojuhtides endis, seejärel taksofirmades ning lõpetuseks riigiametnike tegemata töös. Suurima kivi on aga ära teeninud taksojuhid ise, sest kahjuks on nad ise valinud olla kolmest küljest survestatavad.

Meedias üleskerkinud süüdistused Taxify vastu on kahesugused, kuid nad on ammuilma tuttavad kõigile, kes on taksosektoris natukenegi tegutsenud. Esiteks ei ole taksojuhid rahul, et Taxify ja Uber sunnivad neid sõitma hindadega, millega pole võimalik ots-otsaga toime tulla. Teiseks, nagu viitab Delfis ilmunud artiklis Autoettevõtete Liidu tegevjuht Villem Tori, on Taxify ja Uberi praktiseeritav maksude kogumise poliitika (kokku kogumata jäetakse nii käibemaks kui enamusel juhul deklareerimata ka juhtide ettevõtluse/eraisiku tulumaks) pigem seotud maksudest kõrvalehoidmise kui innovaatikaga.

„Fy-innovaatika“ lähendab meid Aafrikale

Seotud lood:

Kui samasugust „töötajate maksuvaba jagamist“ praktiseeritaks ka ehitusel, mujal teeninduses, jne, saaks üsna ruttu selgeks, et peagi pole meil kellegi enam asja tasuta arstiabi järele. Turvalise Põhjamaa asemel asenduks meie maksusüsteem kiiresti Aafrikas levinuga, kus riik ei viitsi ega suuda makse koguda ning eeldab, et maksud endile jätnud inimesed on siis vastutasuks nõus ennast ise sotsiaalsetest hüvedest lahti haakima. Kui Aafrikas nad seda teevadki, siis Eestis kipuvad vähemasti taksojuhid tahtma kahte head korraga: loobuda töösuhtest ja maksude maksmisest ning saada siiski õiguse õiglaseks töötasuks ja sotsiaalseteks garantiideks.

Näiliselt on Taxify vastu tõstetud kaks erinevat probleemi, tegelikkuses aga on tegu ühe sama suurema probleemi kasvudega. Et asjad niikaugele on arenenud, on süü nii taksofirmadel, riigil kui ka taksojuhtidel endil. Kuigi viimased on ehk kõige nõrgem ja haavatavam pool, oleks probleemid olemata, kui juhte ei kannustaks orjusesse pime rahaahnus koostoimes laiskusega. Tänu sellele, et nad on ise vabatahtlikult ennast kummardanud „peksupoisteks“, saavad nad nüüd pihta täie rauaga.

Loe veel

Taxify ja Uber vilistavad seadustele ja Euroopa Ülemkohtule

Et mõista tekkinud probleemi, tuleks mõista Taxify ja Uberi ärimudelit. Nagu me kõik teame, on seda tutvustatud kui avatud platvormi eraisikutele töö tegemiseks. Paraku ei vasta see jutt tegelikkusele. Kes pole ise veel aru saanud, peaks tutvuma viimatise Euroopa Ülemkohtu otsusega Uberi suhtes või lugema läbi 2017. aasta novembris Eestis jõustunud Ühistranspordi Seaduse uue versiooni. Mõlemad viitavad selgelt sellele, et Uber ja Taxify ei ole tehnoloogilised platvormid, vaid sulaselged taksofirmad. Asjaolu, et kliente ja juhte viiakse kokku läbi äpi, ei muuda seda tõdemust karvavõrdki. Nii Uber kui Taxify seavad oma juhtidele nõudeid nii teenuse kvaliteedi osas, kui määravad ise hinnad, millega juht saab sõita. Lühidalt öeldes on nende puhul tegu samasuguste ettevõtetega nagu Reval Takso või Tulika. Lihtsalt mastaap on teine.

Kuid miks ma julgen plahvatanud konfliktis ennekõike süüdistada juhte? Sest just nemad on olnud peamiseks tõukejõuks tulude peitmiseks ja maksude mittetasumiseks. Inimlikult arusaadav „nutikus“ on aga paraku viinud selleni, et nad töötavad eraisikutena firmade juures ilma igasuguste õigusteta! Kuni neile lubati suurt tulu, peidetud „hinnakordajaid“ ja seda, et Taxify nende eest makse deklareerima ei hakka, tundus kõik roosiline. Kuid niipea, kui tulusus ongi jäänud vaid reede-laupäeva luksuseks, on ka nutt kohe lahti.

Kuid lisaks juhtide endi selgrootuse kritiseerimisele tuleks kivi visata ka ülalmainitud taksofirmade ja ka riigi kapsaaeda. Põhjuse selleks leiab neis samades dokumentides. On enam kui kummaline, et riik, mis pasunahelide saatel kuulutas möödunud aastal Taxify ja Uberi taksofirmadeks, pole kordagi tundnud huvi, mida see peaks praktikas tähendama. See tähendab aga seda, et kogu Euroopat katva transpordidirektiivi alusel ei ole võimalik eraisikutel transporditeenust pakkuda. Põhjuseid selleks on mitmeid, alates tarbijaõigustest kuni turvalisuse nõueteni. Kui siia juurde lugeda ka Euroopa Ülemkohtu otsust 2017 aasta detsembrist, on 100% selge, et ei Uber ega Taxify pole midagi muud kui tavalised taksofirmad, kellel on võimalik juhte kaasata vaid kahel viisil: töölepinguga või eraettevõtjatena. Punkt.

Eesti riik pole suuteline seaduse täitmist kontrollima

Eestis näikse aga kõik endine. Olgugi, et on olemas uus seadus ja olgugi, et on olemas Euroopa kohtu pretsedenti loov selgitus, jätkavad Uber ja Taxify endiselt tegevust just eraisikuid taksojuhtideks värvates. Sest nii on neile mugavam ja tõhusam. Ning tundub, et see sobib ka riigile. Mis siis, et alles vastuvõetud seadus annab selgelt teistsuguse indikatsiooni! Või on küsimus selles, et vastu võetud seaduse täitmist ei suudeta lihtsalt kontrollida? Kui suudetaks, poleks Taxify juhtidel protestimiitingutele asja, nad võiks rahus luua oma töötajate ametiühingu ja hakata omale töötasu nõudma just nii, nagu tehakse seda Rakvere lihakombinaadi tapamajas. Hetkel pole neil aga mingeid õigusi.

Minu soovitus eraisikutest taksojuhtidele on lõpetada silmakirjalik protestimine. Selle asemel tasuks kasutada seaduslikke õigusi ja nõuda Taxifylt ja Uberilt töölepingut, puhkuserahasid ja väärikat palka, mida näiteks Inglismaal juba kohtud juhtidele analoogsetes kaasustes välja nõuavad. Sest kuna Taxify-Uber ei tohi palgata eraisikuid ja kuni taksojuhid ei ole ennast muutnud juriidiliseks ettevõtjaks, kipuvad kohtud nende töösuhteid tõlgendama töölepingu raames.

Taxigo on Eestis ainus tegelik taksoplatvorm

Rahulolematutel on ka teine võimalus: võtta endid arvele FIEdena või teha omale OÜd ning asuda päriselt eraettevõtjatena tööle. Ideaalse võimaluse selleks annab Taxigo, mis on juba ammu Eestis ainus tegelik taksosõidu vahendamise platvorm. Vähemasti suurim tegutsevatest, ca 3000 autoga. Taxigos saab iga juht määrata omale ise sõiduhinna ja valida, kui vana või uue autoga ta teenust pakub. Taxigo kuvab kõik andmed kliendile võrdlemiseks ja nii saab klient ise otsustada, kellega ja mis hinnaga ta sõidab. Pole ime, et ainuüksi viimase poolaastaga on juhtide arv Taxigo süsteemis kasvanud 200-300 võrra, enamus neist on ära tulnud just Taxifyst, sest soovivad ise omale hindu määrata. Seda, et Taxigo on ka päriselt platvorm, mitte taksofirma, aitab ehk ilmestada fakt, et seal leiab täna ligi 50 taksofirma autosid, sadu erajuhte ja isegi rohelisi Taxify taksosid!

Taksojuhtide pea kohal ripuvad maksutondid

Lõpetuseks tahaksin ka põhjendada, miks nimetasin selle artikli alguses taksojuhte kolmest küljest survestatuks. Sest lisaks Taxifyle ja Uberile, kes sunnivad neid sõitma peaaegu tasuta, langevad rahulolematud juhid küllalt sageli ka veel klientide meelepaha alla pidevalt muutuvate hinnakordajate tõttu. Ning viimasena ripub nende pea kohal võimalik süüdistus maksudest kõrvalehoidmises. Niipea kui maksuamet ühel hetkel suvatseb kokku viia, et antud isik on teeninud tulu eraisikuna ja jätnud deklareerimata maksud, võib see tähendada tagantjärele maksuotsust kümnele tuhandele eurole. Mitte Taxifyle ega Uberile, vaid juhtidele. Sest umbes just niipalju peaks maksma keskmine igapäevaselt taksot sõitev aus juht tulumaksu kahe aasta pealt. Mõistan, et sellisesse olukorda ei sooviks sattuda ükski juht. Kas poleks siis targem oma töösuhe ametlikult ära vormistada või hakata päriselt ettevõtjaks?! Mingit kolmandat võimalust, unistame me siis sellest või mitte, paraku Euroopa ega Eesti ühistranspordis ei eksisteeri. Vaesusesse tõukava innovatsiooni aeg võiks juba läbi saada!

Võtkem ennast kokku, head juhid! Ärgem laskem ennast rohkem peksta!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare