Rein Kilk: 1991. aastal oli asi klaar ja selge, et oleme iseseisvad

 (24)
Rein Kilk: 1991. aastal oli asi klaar ja selge, et oleme iseseisvad
Päevaleht/Pressifoto, Priit Simson

„Minu jaoks oli aastal 1991 kaks olulist muutust: esiteks, selle ajani kirjastasin Venemaa turule väljaandeid. Näiteks andsin välja ajalehte Pozitsija, mis oli nii poliitiline kui ka äriline projekt. Leht läks hästi, tiraažid olid päris suured. 1991. aastal aga kadus vajadus selliste asjade trükkimiseks Eestis ära, sellega lõppes ka minu jaoks kirjastustegevus Venemaal”, ütles ärimees Rein Kilk.

Teine oluline muutus Kilgi jaoks oli metalliäriga lõpparve tegemine, selle põhjuseks tõi mees piiride sulgumise Venemaaga.

„Putši hommikul lendasin materjalide järele Moskvasse, et panna kokku uus ajaleht,“ kirjeldas Kilk. Mehe arvates ei olnud Moskvas tajutav mingit üldist hirmutunnet. „Kui riigipöördekatse oli läbi kukkunud, läks suureks rabistamiseks – jagati ära kommunistliku partei varasid, hooneid ja muud sellist kraami,“ lisas Kilk.

Ärimehe sõnul oli 1991. aastal juba kõigi jaoks selge, et vabadus on sisuliselt käes ning, et kurbaeg oli aastatel 1987-1989. „1991. aastal toimus vormistamine, nagu mingisugust üllatusmomenti, siis enam ei olnud, et tagantjärele on see aeg kuidagi tähtsaks läinud, just see 1991. aasta august,“ mainis Kilk.

Nimekirjast väljajäetud olid solvunud

„Ma mäletan, et putšistidel olid nimekirjad, kus olid kirjas Moskva demokraadid selleks, et teada, keda füüsiliselt elimineerida, keda vangi panna. Need, keda nimekirjades ei olnud, siis kui putš läbi oli, olid kohutavalt pettunud, selles, et neid ei oldud väärilisteks peetud,“ sõnas Kilk.

Ärimehe arvates, mäletavad enamik inimesi 1991. aastat veidi ilustatult: „Pigem oli inimestes tajutav juba väsimus. Praegu kanname ehk 1988. aasta vaimsust ja vaimustust 1991. aastasse.“

Kilk rääkis, et ta pole aru saanud, mis juhtus pärast 1991. aastat Venemaa ja Eesti suhetega: „Suhted Venemaaga muutusid kehvaks, kuni 1991. aastani olid need veel kindlasti väga head, vähemalt Venemaa demokraatliku poolega, kes just siis tulid võimule, seda näitasid ka Jeltsini-Meri kokkulepped.“

„Kõikides mõjukamates kabinetis oli 1991. aastal vähemalt ühe Balti riigi lipp, tihti kõik kolm. Juba 1990. aastal aktsepteeriti esiteks seda, et Baltikum läheb oma teed ja teiseks ka seda, et Balti riigid on teatud mõttes Venemaale eeskujuks,“ lisas ärimees.

Kartulikoorte jutt on meelest pühitud

Kilgi meelest on tänapäeval kõik väga materiaalsed võrreldes 1987-1991 idealistlike ja romantiliste aastatega: „Oli selline aeg, kus rahva jaoks materiaalne külg oli pigem vähem tähtis, see oli kuidagi selline iseenesest mõistetav, et väärtused ja ideaalid on tähtsamad kui materiaalne heaolu. Sellist asja on hiljem märgatavalt vähem näha. 1988. aasta oli idealismi periood, kus öeldi, et sööme kartulikoori, peaasi, et saame vabaks.“

20. august oli ärimehe arvates lihtsalt joone alla tõmbamine. Kõhedust ja isegi teatud hirmutunnet oli tunda Kilgi arvates viimati veel ehk 1998. aasta kevadel: „Muinsuskaitsepäevadel sõjaväe lennuvälja juures marssisime, sini-must-valged lipud väljas, teadmata, mis nüüd juhtuda võib.“

1991. aastast on Kilgile meelde jäänud, et kui ta läks Moskvasse, nägi ta seal lennujaamas mitut poliitikut: „Tollased tuntud poliitikud, lasid n-ö jalga tänu oma teravale vaistule ja instinktidele. Näiteks, üks neist lendas Siberisse, kust keegi teda ei oskaks otsida.“

Mehe sõnul ärivõimalused 1991. aastal muutusid oluliselt: „Minu ärivõimalused 1991. aastal tõmbusid pigem korraks kokku, äri avanes siiski varem 1986. aastal. Tegelikult läks 1991. aastal raskemaks: Vene turg kukkus ära, idapiir sulgus ning kiiresti tuli läände ümber orienteeruda.“

„1991. aastal oli asi klaar ja selge, et oleme iseseisvad, peale tulid muud põnevad teemad nagu ülikiire inflatsioon jms küsimused,“ sõnas Kilk.

EE konverents
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare