Selle muudatusega loodetakse MTA täitesüsteemiga muuta riiginõuete sissenõudmine inimeste jaoks oluliselt odavamaks. Hinnanguliselt on inimeste kulu riigiaparaadi sissenõuetelt täna 3,5 miljonit eurot ja seda suudaks riik väidetavalt vähendada lausa 75%. Lisaks kõigele prognoositakse, et riik suudab parandada nõuete laekumist 50% võrra.

Milline võimas pilt - riik, kui tõsine ettevõtja, kasvatab oma tulu 50% ja vähendab kulu 75%.

Unistada on ju alati meelierutav, kuid reaalsus on siiski selline, et ükski imeilus unistus ei saa täituda tühjast kohast, vaid eeskätt kellegi või millegi arvelt.

Kõige tähtsam küsimus ongi siin selles, et kui riik võtab võlgniku pangakontol olevad vahendid esmalt oma nõuete katteks, siis kas neid vahendeid jagub ka veel eranõuete täitemenetluse jaoks. Antud juhul riik hoolitseb oma nõuete laekumise eest, planeerides seda tõhustada veel 50% võrra, kuid mille või kelle arvelt?

Justiitsministeeriumi väide, et nende muudatuste tulemusel jääks võlglastel võlgade tasumiseks rohkem raha, mille tulemusel paraneks omakorda nõuete, sh eranõuete täitmine, on kas väga naiivne lähenemine või kaval demagoogiline võte.

Ilusas unistuses on mõrad

Selle kauni nägemuse juures jäetakse aga erasektori võlausaldajad viimaseks, kelle huve üle terve Eesti esindaksid sel juhul vaid 8 järelejäänud täiturit.

Need 8 täiturit oleksid muuhulgas kohustatud edaspidi kandma ka vastuvõtupunktide avamise kulusid kaugemates piirkondades ja hoidma neid avatuna vajalikul arvul tööpäevadel nädalas.

Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et välisinvestorite jaoks on Baltikum üks ühtne regioon ning hakata Eestis üles ehitama Läti ja Leeduga võrreldes totaalselt erinevatel alustel olevat täitemenetluse süsteemi, on kindlasti majanduskasvu ja välisinvesteeringuid pärssiv samm.

Kui juba tavade murdmiseks läks, siis võiks ju tõstatada üles küsimuse, et miks ei võiks näiteks pangad olla samasuguseks nõuete haldajaks, nagu EMTA? Või Eesti Energia? Kindlasti oleks ka Telia käpp ja teisedki!