Reis ebatavalisse paika: vahet pole, kas jalgsi, rongi või laevaga
Jalgsi Tiibetis
Novembri lõpul Nepalist ja Tiibetist Himaalaja matkalt naasnud Remedia juhatuse esimehe Indrek Kirsi ja kirjastaja Peep Kala maailmapilt on muutunud.
?Euroopas on tarbijaühiskond, samal ajal kui suurem osa maailmast elab tegelikult teistmoodi,? iseloomustab Kirss. ?Väärtushinnangud teisenesid, Euroopa ei ole maailma naba.?
Algselt 15-päevaseks planeeritud, kuid lõpuks 35-päevaseks kujunenud Season Traveli Nepali ja Tiibeti retkele mindi kuue inimesega. Maanduti merepinnast 1200 meetri kõrgusel Kathmandus 25--30-kraadises suvesoojas. Esimeseks võeti ette 4-päevane jalgsimatk 2000 meetri kõrgusel ümber Kathmandu oru. Aklimatiseerumiseks ja kõrgusehaiguse vältimiseks oli see 60--70-kilomeetrine rännak ainuõige otsus. Hiljem suuremates kõrgustes ei tekkinud kellelgi mingeid tõsisemaid probleeme.
Edasi sõideti lennukiga Tiibetisse, Hiina poolt alates 1948. aastast okupeeritud Lhasasse. Pärast kolmepäevast aklimatiseerumist ja arvukate budistlike kloostritega tutvumist 3,4 kilomeetri kõrgusel võeti kahe Land Cruiseriga ette umbes tuhandekilomeetrine kruiis läbi Lõuna-Tiibeti tagasi Kathmandusse Nepali.
Kirss iseloomustab Lhasat kui vaest, musta ja tigedate inimestega linna, kus kommunism on töö teinud. Asjadel pidi silma peal hoidma. Ja võõrastel hoidsid silma peal maastikuautodel sõitvad Hiina salateenistuse jälgijad. Selle reisiosa tipphetk oli kahtlemata Mount Everesti ehk Dzomolungma põhjapoolse baaslaagri külastamine 5200 meetri kõrgusel.
Autodega Kathmandusse naasnud, otsustasid loo peategelased, et täit naudingut ja koormust ei saanud veel kätte. Põhigrupp sõitis tagasi, Kirss ja Kala jäid aga veel 21 päevaks. Ette võeti matk ümber Annapurna aheliku.
Teekond viis seitsme- ja kaheksatuhandeste mägede jalamile ning lühikese ajaga läbiti kõik kliimavöötmed troopikast kuni arktilise tühermaani. Riisipõllud ning rododendronimetsad asendusid lõpuks kivise kõrbega, kus midagi ei kasva.
12-päevaga tõusti 800 meetrilt 5416 meetri kõrgusele Thorong La mäekurule tagasi.
Selle suhteliselt karmi füüsilise katsumuse järel said ärimehed aru, kui õigesti talitasid: kivi järel kivi, lumevälja järel lumeväli, on läbi Thorong La mäekuru ronimine tegelikult meditatsiooni ja kannatlikkuse harjutus. Lõpuks laiub maa ees, ootamatult avaneb Dhaulagiri ja Mustangi mägede panoraam. Himaalaja paljude kõrgete kurude seas on Thorong La see, mis kõige tugevamalt sisendab piiri ületamist, ristumispunkti kahe maailma vahel.
Mägikülades elades said mehed tunnetuse Himaalaja Nepalist, Himaalajast, sealsest rahvakultuurist ja religiooossusest. Ekstreemsust lisas kogu matkale veel lõpetuseks läbi tehtud kolmepäevane kummipaadiralli Trisuli ja Bhote Koshi mägijõgede 3--4 kategooria kärestikel. Säästlikult elades ning mägikülade kvaliteetset musta teed juues kulus päevas 50--75 krooni. Edasi-tagasi lend maksis 15 000 krooni, lisandusid kulutused ringreisidele.
Laevaga Antarktisele
Jaanuari keskel Antarktist väisanud 11 eestlast nautisid lõunapooluse suve, polaarpäeva ja ohtralt pingviinide kolooniaid, kellel oli parajasti pesitsemisaeg.
Nii lõunasse kui veel saab, viis Eesti ärimehed EMI EWT juht Tiit Tammemägi. Enamikul
minejatel oli enne kõikvõimalikud mandrid läbi käidud,
korralik reisipagas seljataga.
Nimelt korraldab Austraalia seiklusturismifirma aastas küm-mekond laevareisi Antarktikasse korraga sajale inimesele.
Teiste hulgas istusid eestlased Indrek Prants ja Armin Kõomägi 10. jaanuari hommikul lennukisse ning lendasid nelja erineva lennuki ja kuue vahemaandumisega kokku 31 tundi marsruudil Helsingi ? Sao Paolo ? Buenos Aires ? Rio Gallegos. Viimane peatuspunkt, Ushuaia, on ühtlasi maailma lõunapoolseim sadam. Sealt istus sada inimest üle maailma, kellest enamik olid rahakad põhjaameeriklased, ümber laevale Akademik Ioffe. Kahe päeva jooksul läbis Akademik 1100 kilomeetri pikkuse Drake?i väina. Sõit võttis palju aega, sest Vaikset ja Atlandi ookeani ühendav väin on väga tormine ning kord ühelt poolt, kord vastassuunas lainete tõttu pidi laev tegema siksakke. Lõpuks jõuti Antarktika poolsaarele, kus siiapoole lõunapöörijoont jäädes külastati erinevaid saari (manner oli maale saamiseks liiga kaljune).
Kakssada aastat tagasi avastatud Antarktikal ei ole püsielanikke. Kuigi inglased teisiti arvavad, oli väidetavalt esimeseks avastajaks 1819. aastal Saaremaa mees Thaddeus von Bellingshausen. Praegu külastab Antarktikat aastas umbkaudu kümme tuhat turisti, seda enamasti suvel, sest talvel on liiga külm. Kuigi turistid ei tohi ka praegu mandrile vähimatki jälge jätta ega kahju teha, tahab eri riikidest koosnev Antarktika Ühendus tulevikus turismilainet puutumatu loodusega lõunapoolusele vähendada. Eestlased tekitanud elevust, sest olnud väidetavalt esimene grupp Ida-Euroopast.
Koolitusfirma EMI EWT korraldab õppe- ja huvireise igal aastal, Antarktise-reis oli aga tugeva õppekallakuga: mida muud jäämandrile üle mere seilates päevade kaupa ikka teha, kui teadurite loenguid kuulata. Küll tuleb arvestada, et Antarktise-reis läheb üsna kalliks: juba ainuüksi teise maailmanurka lendamine maksab ligi 10 000 krooni. Lisaks tuleb sajal reisijal ülal pidada laevameeskonda, mis teeb 4000?5000 dollarit inimese kohta (46 600 ? 58 200 krooni).
Rongiga Hiinasse
Trans-Siberian Expressiga Moskvast Pekingisse on vist pikemaid rongisõite üldse, mida niiviisi järjest annab ette võtta.
Rongimarsruuti Moskvast Irkutsk ? Ulan-Batar ? Peking kasutas kolm aastat tagasi Hiina avastamiseks EMT projektijuht Meelis Kuris. Reis vältas kolm nädalat. Ilma peatusteta saanuks Pekingisse ilmselt vähem kui kümne päevaga. Samuti tulnuks peatusteta reisi eelarve märksa odavam.
Teine võimalus olnuks Irkutskist mööda Venemaad veel kaugemale ida poole sõita ning lõpuks ikka Hiinasse välja jõuda. Kuris piirdus Hiinaga ja sõitis sealt lennukiga läbi Moskva Tallinna tagasi. Sveitslasest sõber Daniel aga otsustas rongiga veelgi edasi minna: lõuna poole Hiinasse, Vietnami, Laosesse ning lõpuks Indoneesiasse.
Rongisõit Tallinnast Moskvasse võttis päevakese. Moskvast Irkutskisse ligi neli ööpäeva.
Irkutskis tegid sõbrad paari päevase peatuse ning Ulan-Batarisse sõideti ligi kaks ööpäeva, sealt Pekingisse sama kaua. Mongoolia olnud huvitav koht, aga Ulan-Batoris ei soovita Kuris üle päeva passida.
Kogu reisi eelarve tuli umbkaudu 30 000 krooni. Kalliks tegid selle Venemaa ja Mongoolia hotellides broneeritud majutused. Ning kuna seda tegi üks Sveitsi Vene turismifirma, polnud need just kõige odavamad kohad. Aga valikut polnud ? sveitslane ei saanud muidu Vene viisat. Seevastu Mongoolia viisa jaoks tuli Moskvas riigi saatkond üles otsida, maksta seal umbkaudu 900 krooni ja kohe sai templi passi.
Hiina viisaga oli veel omaette lugu. Nimelt tahtsid hiinlased näha tagasisõidupiletit Eestisse. Aga üheotsalennupiletid Peking?Tallinn maksid alates 21 000 kroonist, kusjuures esimene pakkumine oli 42 000 krooni. Öeldi ka, et kui sinna lennukiga ei lähe, siis edasitagasi piletit kasutada ei saa. Niisiis tuli kallis pilet broneerida. Kuris lasi broneeringu faksiga Hiina saatkonda saata, sai viisa kätte ja tühistas broneeringu.
Veelgi kummastavam olnud sõbrale Pekingist Vietnami viisa saamise lugu. ?Maailma kõige sõbralikum saatkond,? muigab Kuris. Daniel täitnud ankeedi ja andnud koos passiga aknast sisse. Vastatud, et tulge järgmisel nädalal järele. Aga vaja oli ülehomseks. Tulge siis ülehomme, vastas mees.
Rongiteekonnal kohtasid sõbrad igasugust kummalist rahvast. Näiteks lõigul Irkutsk ? Ulan-Batar oli kupees kaks Mongoolia naist, kutselised salakaubavedajad. Kupee oli täis suuri kotte igasugu asjadega, nagu näiteks cd-plaadid ja kõrged nahksaapad. Naistel olid kaasas spetsiaalsed käepidemed-võtmed, millega sai avada näiteks luuki rongi ventilatsioonitunneli ees. Veidi enne piiri kadus koostöös vagunisaatjaga mõistatuslikul kombel suurem osa kottidest. Piirile jõudes jäi alles paar kotti. Pärast selgus, et naised said ikkagi natuke trahvi ? ilmselt jätsid mõne liigse asja kupeesse.
