Reportaaž: Tallinki laevaköögis käib kibekiire töö ööpäev läbi

Ärilehe fotoreporter Andres Putting sõitis kaasa Tallinki laeva MS Baltic Queeniga ning käis ja vaatas, kuidas laevaköögis töö käib. Ärilehe fotograafi saatis merereisil Tallinki peakokk Rainer Kurikjan.

Vaata, milline näeb kibekiire töö välja Tallinki laevaköögis:

Laevuke, kui mitte öelda hoopis ujuv linn, mahutab parimatel hetkedel 2800 inimest, olgu siis võrdluseks toodud Narva-Jõesuu, kus elamas samapalju inimesi, seilab Tallinna-Stockholmi vahet.

Kogu see inimhulk vajab aga toitmist ja selle eest kannab juba kuus aastat hoolt MS Baltic Queeni peakokk Rainer ning tema meeskond.

“Töö käib nagu laevaköögis” - on lausejupp, mida paljud on kindlasti kuulnud, kuid vähesed reaalselt näinud.

Laevaköök, kui seda saab nii nimetada, asub enamjaolt seitsmendal tekil.

"Siin ei olegi tegelikult üks köök, vaid hoopis mitu erinevat kööki," räägib peakokk Rainer Kurikjan.

"Kokku on laeval kööke tervelt kuus. Kuum- ja külmköök, gourmet-, vene-grilliköök ning kohviku köök. Mõistagi on ka meeskonna enda tarbeks oma köögiosa, kus siis valmistatakse sööki 250 meeskonnaliikmele, kolm korda päevas. Öisele vahtkonnale toimetatakse söögikord otse sillale või masinaruumi," sõnas Rainer.

Laevas on peakoka sõnul kokku viis söögikohta, lisaks üks meeskonnale mõeldud söögiala, mida nimetatakse messiks. Meeskonnale on lisaks messile veel olemas jõusaal, puhkeruum, raamatukogu.

Rainer, palju inimesi korraga köögiga seotud on?

No oma 60 tuleb koos teenindava personaliga ära. See on nagu üks suur masin, mille iga osa teab täpselt mida tegema peab, sekkuda ei saagi, siis läheks rütm sassi ja masin jookseks kokku.

Iga köögiosa “kütab oma liini” ja nii saavadki kõik näljased oma kõhtu täita, teadmata, et köögis käib ehtne põrgumöll. Vaikust siin pole. Pidev kilin, kolin, kokkade hüüded, ringi sahmivad inimesed jätavad justkui mulje kaosest, aga see pole nii.

Nähtav kaos on kontrollitud ja süsteemne, peakokk ise sellesse ei sekku. Masinavärk töötab õlitatult.

Jalgu jääd, visatakse köögist välja

Kui sa oleksid siin hetkel kui laevas sööb 2000 inimest, siis näeksid tõelist möllu, liikuda poleks ruumigi, ja kui jalgu jääd visatakse sind kohe välja, naerab Rainer, ning näitab hoopis laavakiviahju.

Laavakivi on üks kaval kivi, mida lõigatakse otse laavast, tema soojapidamise omadused on head, ahjus küpsetame kivi ja kui siis kivi taldrikule lihatükki ootama hakkab, on tema temperatuur üle 400 kraadi.

Ääretult mõnus on siis restoranilauas omaenda maitse järgi kas siis veise sisefileed või miks ka mitte mereande kivil grillida ja vaadata akna taga loojuvat päikest. Tõeline nauding, mis vajab kindlasti järeleproovimist, soovitab peakokk.

Rainer kiidab veel laavakiviahju - see ahi on töötanud siin neli aastat, sisuliselt iga päev ehk 24/7 ja ainus asi mida vahel putitada on ukselink, ahi ise aga töötab, muheleb valge põllega mees ilmselge rahuloluga.

Laeva kõhus asub külmkambrite ala. Me oleme siin allpool veepiiri, räägib Rainer, et vesi oleks põlvini.

Külmkamber kui kosmoselaev

Külmkambrite uste kiisklev rida ei meenuta üldse laeva, vaid hoopis kohtuekspertiisibürood või mõnda Hollywoodi filmis nähtud kosmoselaeva.

Õhk on aga siin puhas ja värske, külmutusseadmed surisevad vaikselt ning Rainer avab uksi.

Siin hoiame puuvilja, siin aga piimatooteid räägib ta suuri rauduksi avades ja sulgedes.

Ladu peab raudselt olema suur, sest me ei saa ju vahepeal keset merd midagi juurde tuua, näiteks veise sisefileed on siin laos kusagil 400 kilogrammi ringis, seda lihtsalt peab olema nii palju, kuna seda läheb palju, kusagil 100 portsu õhtu jooksul.

Lihalaos on külma 20 kraadi. Laseme endast mööda parajasti kalalaadungiga restorani suunas jooksvat töötajat ja läheme tagasi kööki.

Elu keeb siin omasoodu. Kelnerid jooksevad taldrikutega restoranide vahet, teised tulevad juba kasutatud nõudega tagasi, nõudepesumasin mühiseb. Kokad praevad, keedavad, sätivad, kolistavad pottide-pannidega.

Kondiiter nikerdab vaikselt tordile kaunistusi teha, kõik teavad oma rolli ja seda on näha ka rahuloleva Raineri näost.

Muide, torti tehakse iga suurema püha või tähtpäeva puhul. Praegugi valmistutakse jaanipäevaks. Martsipanist jaaniussid ootavad oma hetke, et õigel hetkel tordile roomata.

Kas 150 grammi, uurib Rainer parajasti ühel kokalt, kes sätib praetud turska praele krooniks. Ei, 170 seekord, muigab kokk vastu. Tubli, kiidab Rainer ja jätkame ringkäiku.

Mütsid pähe, kamandab ta pliidi ääres seisvaid kokkasid.

Ära minust pilti tee, hüüab üks naerev naisterahvas mulle köögis. "Ma olen rohkem kirjanik, ei taha pildile jääda, pärast jamad kaelas," naerab naine.

Meil siin jah, ilma huumorita oleks raske hakkama saada, muigab Rainer.

Kuidas tormi ajal söögi tegemine välja näeb?

Ah, tormid hakkavad üldiselt peale kella 23, siis on söögid juba tehtud, on kergem. Aga nõud, potid, pannid on kinnitatud vastavatesse riiulitesse ja pole hullu midagi.

Kuidas merehaigusega lood?

Tead, sa võid olla kui kõva merehunt tahes, aga ühel hetkel tabab see sind igaljuhul. Mis seal siis ikka, kannatan näost roheline olles selle ära ja kukun õhtul voodisse.

Sa võid ju suure tormi üle elada ja ei juhtu midagi ja lihtsalt järgmine päev tabab see sind täiesti ootamatult, paratamatus, millega tuleb lihtsalt leppida, muigab Rainer.

Kas sööki tagasi ka saadetakse ja kuidas on lood pretensioonikate klientidega?

Kummaline on see, et mida vähem rahvast, seda rohkem võib tekkida muresid, aga mida rohkem on rahvast, seda vähem on probleeme.

Mis seal ikka, mõnele ei meeldi soolasus, liha küpsustase, probleeme on erinevaid, aga kõigile leiame kiirelt lahenduse ja kliendid on lõpuks rahul. Toitude ooteaeg on nagu restoranides ikka, kusagil 15-20 minuti ringi.

Tuleb arvestada, et kõike teeme ju ise, leivatooteid küll mitte, aga koogid, kondiitritooted, söögid, kõik see tuleb siit, näitab Rainer uhkusega laevakööki, ehk meremeeste keeles kambüüsi.

Laevameeskonna menüü on mõnevõrra teine, inimesed on ju kaks nädalat jutti merel ja eelistavad lihtsaid, koduseid toite.

Päris tihti öeldakse, et tooge meile vorsti, leiba, juustu, lihtsaid toite, eks me siis teemegi. Aga midagi üle ka ei jää, kõik tarbitakse ära, on Rainer ilmselgelt oma meeskonna tööga rahul.

Lõpuks Stockholmi jõudes sajab vihma. Hommikusöögilauad täituvad vaikselt inimestega, laev sildub ja tühjeneb lõpuks reisijatest, et õhtul juba uus ports inimesi peale võtta.

Kell 19.20 on juba tempo peal. Uurin vahepeal peakokalt, et kuidas tal endal söömisega lood?

Söömine on minu kohustus, tõdeb Rainer ja haarab kahvli otsa kreveti.

Mis sulle endale kõige rohkem maitseb?

Eks ikka mereannid, kala.

Kaalu peale ei hakka see kohustus?

No mis ta ei hakka, hakkab ikka, aga selle vastu aitab neli korda nädalas trenn, naerab Rainer ja haarab järgmise pala kahvli otsa.

Mis saab, kui sulle midagi ei maitse?

Läheb kööki tagasi ja teeme uuesti, kõlab peakoka vastus.

Nähes millise pühendumusega Raineri meeskond töötab, kuidas asjad sujuvad ja kuidas kliendi nimel tehakse ennastunustavat tööd ei jää mul lõpetuseks muud öelda, et Baltic Queeni laevaköögis töötavad parimatest parimad ja töö siinses köögis ei katke hetkekski ning tõdemus, et töö käib nagu laevaköögis, omandab vähemalt minu silmis täiesti uue dimensiooni.

Olgu siin ära toodud keskmine kuuajane tooraine:

* 6000 liitrit piima,

* 1,5 tonni soolalõhet,

* kaks tonni kartulit,

* tonn veise sisefileed,

* 35 000 kanamuna

Laevaköögi tööst:

Milline laevaköök välja näeb?

Mida laevas süüa saab?

Vaata ka pilte!