Riigi plaan õlikatelde kütjate pealt raha teenida läks lörri
Kui mullu maikuus keelati õlikatlaid erimärgistatud diislikütusega (nn sinine kütus) kütta, seisid tuhanded koduomanikud valiku ees: kas alla neelata kahekordne hinnatõus ja minna üle diisliga kütmisele või vahetada küttesüsteem üldse välja, mis oleks veelgi rohkem maksnud. Katlaomanike õnneks hakkasid aga kohe tekkima ärid, mis pakuvad müügiks diislikütust edukalt asendavat „ahjukütust”, mis maksab diisliliitrist ligi kolmandiku vähem. Praegu on näha, kuidas ahjukütuse müüjate äri õitseb: raske kütteõli sildi all müüdava toote kogus on aastaga üle kahe korra kasvanud. Odavast kütusest ei ütle ära ka ärikliendid, sh riigiettevõtted. Kas küttesüsteemid sellist segu välja ka kannatavad, on aga tarbija enda vastutada.
See näitab selgelt, et riigi plaan sinise kütuse ärakeelamisega koguda suuremat maksutulu ka kallimale diislikütusele üle minevate kütjate pealt on kolinal läbi kukkunud. Küll aga ei näe ei rahandusministeerium ega maksuamet selles suurt kaotust ega vajadust seaduseauku lappida.
Trikk on selles, et kuigi sedasorti ahjukütus koosneb suures osas endiselt diislikütusest ja väiksemal määral raskest kütteõlist, maksustab riik toodet just raske kütteõli aktsiisiga. Raske kütteõli aktsiis oli aga kuni selle aasta jaanuarini diislikütuse aktsiisist 26 korda väiksem (392 eurotvs. 15 eurot) ja alates 2016. aasta veebruarist on aktsiiside vahe endiselt pea kaheksakordne (448vs. 58 eurot 1000 liitri kohta).
