Täna pangaliidus toimunud arutelul tutvustati põgusalt kahte üle-Euroopalist muudatust, mis ületuleval aastal hakkavad tuhandete inimeste pangatoiminguid mõjutama.

Esiteks peavad pangad hakkama pidama registrit riikliku taustaga isikute* kohta. Riikliku taustaga isik on füüsiline isik, kes täidab või on täitnud avaliku võimu olulisi ülesandeid, samuti sellise isiku perekonnaliikmed ja lähedased kaastöötajad.

Praeguse korra kohaselt peab pank teadma kas Eestis kontot avada sooviv välismaalane on riikliku taustaga isik või mitte, kuid Eesti kodaniku puhul seda nõuet ei rakendata.

Sisuliselt tähendab see seda, et alates 2017. aastat peab pank teadma, kas sa oled minister, tema vend või äripartner.

Rahapesu andmebüroo juhi Aivar Pauli sõnul on praegu raske täpselt hinnata, kui suurt hulka inimesi hakatakse riikliku tähtsusega isikuna käsitlema, kuid võib arvata, et jutt käib tuhandetest Eesti elanikest.

Samuti pole hetkel veel teada, kuidas seda täpselt ellu viima hakatakse, kuna reeglistik on alles väljatöötamisel. „Üks valdkond, kuhu pangad peavad selles kontekstis rohkem tähelepanu pöörama hakkama on sularaha. Kui räägime riikliku tähtsusega isikutest, siis räägime korruptsioonist ja selle käigus saadud raha pesust,“ rääkis Paul.

„See, mida me taga otsime, on kahtlased ja ebaharilikud tehingud. Ausa palgatööliste jaoks ei muutugi ilmselt mitte midagi,“ lisas ta.

Juriidilise keha niiditõmbajaid tuleb hakata deklareerima

Teise 2017. aastast jõustuva muudatusena tekib juriidilisele isikule kohustus teada, kes on ettevõtte tegelikud kasusaajad. Nendeks saavad teadupärast olla alati vaid füüsilised isikud.

Ka täna peab pank teadma, kes on kliendiks oleva firma tegelik kasusaaja, kuid ületuleval aastal peavad ka kõik juriidilised isikud ise teadma, kes on ettevõtmises lõplik kasusaaja ning selle kohta peab tekkima ka riiklik register.

Paul nentis, et ka registri loomisega seotud detailid on täna veel üsna lahtised. „Üks esimene lihtne mõte on see, et täiendada äriregistrit lisafunktsionaalsusega. Täna on seal omanikud näha või osanikud, võib-olla saaks teha nii, et seal oleks märgitud ka tegelikud kasusaajad,“ lisas ta.

Praegu ei ole juriidilisel isikul vaja teada, kes on tegelik kasusaaja. „Näiteks Eesti vabrik toodab midagi, tema omanikuks on Panama firma, mille omanikuks on Šveitsi firma, mille taga on mingid ärimehed. Tänasel päeval on vabrikujuhti väga raske sundida ütlema (või teadma - toim.), kes on tema juhitava juriidilise keha tegelik kasusaaja,“ kirjeldas Paul.