Maksuhaldur oli määranud osaühingule Virumaa Veepumbakeskus erisoodustusega seotud maksud põhjusel, et osaühingu juhatuse liikme kasutuses oleva sõiduauto kohta ei peetud sõidupäevikut ning autot hoiti juhatuse liikme kodus.

Riigikohus ei nõustunud maksu- ja tolliameti tõlgendusega ning kinnitas, et seadusest ei tulene nõuet, et sõidupäevik saaks olla ainus tõend, mis tõendaks auto isikliku kasutuse puudumist.

Riigikohus märkis otsuses, et maksuhaldur peab tuvastama asjaolud, mis viitavad, et suure tõenäosusega kasutati vara ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Sõiduki hoidmine töötaja elukohas iseenesest ei kinnita sõiduki ettevõtlusega mitteseotud kasutamist.

Riigikohus viitas ka tulumaksuseaduse sättele, mille kohaselt ei loeta erisoodustuseks kulutusi töötaja transpordiks elukoha ja töökoha vahel, kui ühistransporti kasutades ei ole võimalik seda teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga.

Riigikohus avaldas seisukoha, et kui töötaja kasutab tööandja sõidukit ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks viisil, mis pole rahaliselt hinnatav soodustus ja kui see kasutamine ei too tööandjale kaasa kulutusi, siis pole tegemist erisoodustusega. Näiteks võib töötaja teekonda pikendamata peatada auto selleks, et ühendada ettevõtluseks toimuva sõiduga isiklik tegevus.

Eesti Maksumaksjate Liit (EML) loodab, et kohtulahend aitab maksumaksjate ja maksuhalduri praktikat ühtlustada ning hoiab ära palju potentsiaalseid maksuvaidlusi.

Praegu valitseb EML teatel riigiasutuste autokasutuse vallas suur segadus – on asutusi, kes deklareerivad makse kõigilt sõiduautodelt, mille kohta sõidupäevikut ei peeta, samal ajal rida asutusi, teiste hulgas ka maksu- ja tolliamet, kinnitas vastuses EML teabenõudele, et sõiduautode kohta ei peeta sõitude arvestust ega deklareerita makse, sest autode isiklik kasutus on keelatud.

Samasugune ebaühtlane praktika valitseb ka erasektoris.