Karis kirjutab Facebooki postituses, et Põhjamaades on maailmanäitustel osalemine sõltuvuses ettevõtete panusest ning Milano maailmanäitusel, erinevalt meist, neid näha ei olnud.

„Lihtsalt erasektor ei pidanud seal osalemist oluliseks, st ei näinud vajadust seda rahastada. Tõsi, otsustamise hetkel ei olnud meie naabritel majanduses just kõige paremad ajad. Välja arvatud mõned erandid, ei leia ka meie ettevõtjad EXPO-lt reaalset kasu tõusvat,“ märkis ta.

Aasta-aastalt on maailmanäitusel osalemine Karise sõnul läinud kallimaks (mäletatavasti Milanos osalemiseks küsiti lisaraha ning osalemise kogumaksumus oli 5 miljoni euro ringis) ning nüüd räägitakse juba 7 miljonist eurost.

„Vaja oleks ka tõsiseltvõetavat analüüsi viimastel maailmanäitustel osalemise tulemuslikkuse kohta. Üksikud intervjuud, mille sisuks on, et see oli hindamatu kogemus või abstraktsete nn kontaktide arvu üleslugemine, ei ole tõsiseltvõetav argument 2020. aastal Dubaisse minna. Isegi kui väikeste paviljonide kategoorias järjekordse arhitektuuripreemia saame,“ kirjutas Karis.

Vaatamata sellele, et riigil on mõningane kogemus Jordaanias ja Omanis tegutsemisel, on sealne kant meile Karise sõnul paljuski tundmatu. „Meenutuseks, et 2010 aastal Shanghais käigu edukuse kohta andsid ametnikud mulle vastuse, et tegemist oli kauge ja paljuski võõra maaga, mistõttu olevat raske mõju meie ettevõtetele hinnata. Paraku osutus ka Itaalia tundmatuks kohaks, kuna me ei osanud kohalikus õigusruumis tegutseda ja paviljoni ehitamine venis. Mäletatavasti Milanos püüdsime Eesti südamejuustuga itaallaste südameid võita,“ tõdeb Karis.

„Juhul kui tõesti erasektor panustab ning otsustatakse järjekordsel maailmanäitusel osaleda, siis loodan, et leidub ka tarkust vaagida, kui mõttekas on näiteks tori hobustega sealseid araabia traavleid üle trumpama minna,“ märgib ta.