Rahandusministeeriumis väljatöötamisel olev järgmise nelja aasta Eesti välislaenude programm pakub välja erinevaid strateegilisi lahendusi - kas jätkata vaid projektlaenude võtmist või minna sotsiaalobjektidele rahastaja leidmiseks rahvusvahelisele rahaturule.
Suure tõenäosusega tuleb Eestil ka järgnevatel aastatel infrastruktuuri rekonstrueerimiseks välislaene võtta, ütles rahandusministeeriumi välislaenude ja -abi osakonna juhataja Agate Dalton.
Raudteede, lennuväljade ja maanteede väljaehitamiseks on laenuvõtmine paratamatu, isegi siis, kui need tuleb tagasi maksta riigieelarvest. Korraliku infrastruktuurita pole mõtet rääkida riiklikust transiidipoliitikast, ütles ta.
Teiseks oluliseks finantseerimise objektiks tõuseb Daltoni hinnangul haridus- ja sotsiaalsektor, mis viimastel aastatel on olnud pidevalt alafinantseeritud. Ilmselt tuleb sotsiaalsete kulutuste rahastaja leidmiseks emiteerida välisturule Eesti riigi võlakirju, nentis ta. Siin tekib aga koheselt riigieelarve tasakaalu probleem.
Välislaenude muutmine üheks eelarvetulu allikaks viib riigieelarve tasakaalust välja, Eesti on aga seni ajanud tasakaalustatud eelarve poliitikat. Ilmselt tuleks välislaenud tuluaalikana siiski riigieelarvesse lülitada ning nende arvelt rahastada haridus- ja sotsiaalprogramme, ütles Dalton.
Ainult riigipoolsete garantiide andmine ja krediidiliinide ostmine on Daltoni hinnangul kaheldav, sest ressursipuudust Eesti kommertspankades ei ole. Võrreldes 1995. aastaga on kommertspankadesse tulnud krediidiressurss tänavu 60 protsenti suurenenud, laenusaamist ei raskenda mitte rahanappus, vaid vettpidavate äriprojektide puudus, märkis Dalton.
Hetkel on Eestil 20 kehtivat välislaenu ja viis riigigarantiiga laenu erinevate valuutade kogusummas umbes viis miljardit krooni. Riigivõla suurus (tagasi makstud ja välja maksmata laenud) moodustavad 3,4 miljardit krooni ehk 7 protsenti SKP-st. Kui aluseks võtta Euroopa ühenduse norm - 60 protsenti SKP-st, nähtub, et Eestil on arenguruumi piisavalt. Tagasi on makstud neli välislaenu 220 miljoni krooni suuruses summas. Suurem osa laenudest on pika tähtajaga, tagasimaksetest vaba kolme kuni viie aastase perioodiga, selgitas Dalton.
Eesti on välislaenude võtmisel läbi teinud kaks etappi. 1992.-1993. aastal laenati põhiliselt kriitiliseks impordiks (vili, masuut, ravimid). Esimesed laenud võeti Maailmapangalt, Jaapani Eksport-Importpangalt jne. 1993. aastal võeti mitu sularahalaenu (20 miljonit eküüd Euroopa ühenduselt, 10 miljonit USD-d Rootsi valitsuselt).
1994. aastal hakati võtma investeerimislaene pikaajalistele projektidele - katlamajade ja soojatrasside renoveerimiseks, lennujuhtimissüsteemide uuendamiseks, maanteede korrashoiuks.
Ehkki Eesti peamisteks laenuandjateks on Maailmapank ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank, on Eesti arengupankade kliendi staatusest välja kasvamas, märkis Dalton. Viimastel aastatel on oma tegevust Eestis aktiviseerinud Euroopa Investeerimispank ja Põhjamaade Investeerimispank, kellega Eesti on sõlminud koostöölepingud. Jaapani pankade arvukad madala intressiga jeenilaenu pakkumised muudab aga kalliks jeeni kursi pidev tõus maailmaturul.
Kuna Eesti ei ole jõudnud rahvusvahelisele rahaturule, ei ole andnud välja riigi võlakirju ega omandanud riigireitingut, teatakse Eestit rahvusvahelistel rahaturgudel küllaltki vähe, märkis Dalton. Ka on välispankades huvitatuse tekitamiseks keskmine Eesti ettevõtlusprojekt liiga väike, ütles ta. Kuigi EBRD finantseerib meelsasti eraprojekte, on tema projekti alammäär 5 miljonit eküüd ehk 75 miljonit krooni. Ja ehkki paljud Eesti ettevõtted oleksid juba valmis iseseisvana rahvusvahelisele rahaturule minema, lisab asjaolu, et ilma riigireitinguta pole neil mingit lootust saada eraldi krediidireitingut, laenuintressi riskimarginaali, märkis Dalton. Laenuintressid Eesti kommertspankades on langenud 11 protsendini, samas võib praegu 9-protsendilise intressiga võetud välislaen kolme-nelja aasta pärast olla kohutavalt kõrge intressiga, hoiatas ta.
KAIRE KENK
