Rimi selgitab: miks sõidab toidukaup Põlvast Tallinnasse ja tagasi?
Viimasel ajal saab majanduslehtede külgedelt palju lugeda teemal, kuidas jaeketid on oma kesklaod rajanud Tallinna külje alla ning kõik tootjad tarnivad oma kauba sinna. Justkui süsteemi nõrkusena tuuakse välja, et juhul kui tootja asub näiteks Põlvas, tuleb ikkagi kaup viia Tallinna kesklattu hoolimata sellest, et jaeketi enda kauplus asub samuti Põlvas ja selle võiks ju otse kohale viia. Tekib küsimus – miks küll jaekett sellist arusaamatut süsteemi nagu keskladu omab? Vastus on lihtsamast lihtsam – sest see on efektiivseim viis tarneahelas kaubad kohale toimetada mistahes asukohta.
Koolitarkus ütleb meile, et efektiivsuse mõõtmiseks on vajalik vaadata mitte absoluutarve, vaid suhtarve. Transpordi mõttes on efektiivsuse mõõdikuks mitte sõidetud kilomeetrite koguarv, vaid tonnkilomeeter – kui palju kaupa me suudame ühe kuluühiku kohta tarnida. Kõige lihtsamalt öeldes – kaubaautode täitumus. Eestis on selgeks mahukeskmeks kujunenud Tallinn ja Harjumaa. See on enamiku toidutootjate igapäevane sihtkoht mitte ainult tulenevalt sellest, et seal asuvad jaekettide kesklaod ja jaotuskeskused, vaid ka sellepärast, et seal elab rohkem kui 40% Eesti turust. Miks see oluline on? Harjumaa poole sõitvate kaubaautode mahud ja täitumus on oluliselt kõrgemad kui muudel kaubatrassidel.
Jaekett vaatab kogu tarneahelat
Miks ei võiks siis iga tootja sõita oma väikse autoga ja vedada oma tooteid kahe kasti kaupa igasse maakonna poodi? Sest see on ebaefektiivne. Jaeketi taga on suured mahud – oluliselt tulemuslikum on kogupildis sõita sellel samal toidutootjal ühe suure autoga Tallinnasse ja kõikide tellinud kaupluste kaup ühes kohas maha laadida, jaeketil aga see kaup konsolideerida kõikide teiste tootjate kaubaga, mis on üle Eesti kokku toodud, ning ühe suure ja kõrge autoga kauplustesse laiali vedada. Ahelas liikuvate autode tonnkilomeetrite suhtarv on suurem ja kogukulu ühele müüdavale ühikule on väiksem kui olukorras, kus iga tootja viiks paari kasti haaval üle Eesti kauplustesse kaupa laiali. Ei saa ka mainimata jätta, et kaupluste ümbruskonnas elavate eestlaste kodurahu on oluliselt rahulikum, sest kaupluses käib päeva jooksul saja kaubaauto asemel üks-kaks masinat kaupa toomas. See, kes elab kaupluse laadimisala lähedal, see saab aru.
Transport on aga vaid üks lüli – jaekett vaatab kogu tarneahelat ning kauba letile toimetamise kogukulude optimaalsust. Üks oluline komponent selle juures on lisaks transpordile tööjõu maksumus, kus on omakorda määravaks tööprotsesside tõhusus. Selleks, et kaup oleks tarbijale letil valmis, on vaja kaupluses kaup vastu võtta, kontrollida koguseliselt, kontrollida kvaliteedilt, arvele võtta, müügisaali toimetada ja lõpuks pärast müümist ka vahetustaara hankijale tagastada ning vastavad toimingud IT-süsteemis administreerida. Mõtleme nüüd, mis juhtuks, kui kõik need toimingud tuleks kaupluses teha iga paari kasti toova toidutootja puhul. Ja kas me siis saaksime rääkida efektiivsusest? Olgu mainitud, et Rimi Eestil on üle 600 erineva hankija. Suur jaekett teebki selle põhjusega endale kesklao, et võimalikult palju tööprotsesse tsentraliseerida ning tegeleda kõige eelnevaga ühes kohas ja korraga, mitte igas kaupluses iga erineva hankija ja saadetisega. Täna teostatakse jaeketi keskladudes või kesklao toel kõik eelmainitud tegevused ning lisaks toimub tavapäraselt ka juba kaupade jaotamine vastavalt kaupluse aladele, et sarnased kaubad olenemata tootjast oleks kokku paigutatud. Kõik eelnev võimaldab kauplusel kaubad autost otse riiulile asetada ja tegeleda vaid klientide teenindamisega. See aga omakorda tähendab oluliselt madalamaid tööjõukulusid ühe ühiku kohta kauba letile jõudmiseks.
Kesklaopõhine töökorraldus ei ole Eesti suurte jaekettide leiutis. Meil ei ole põhjust kaugele vaadata – mitmesaja-aastase ajalooga kaubandusriikides nagu Rootsi ja Saksamaa on sellised tööpõhimõtted kehtinud juba kümneid aastaid ühe suurema erinevusega – nendes riikides on jaekettide jaotuskeskuseid ja keskladusid keskmiselt üks 500 km raadiuse ala katmiseks – meil aga üks 250–300 km² katmiseks.
Niisiis – Põlvast Tallinnasse, ja tagasi? Just nii – lisaks Põlvale toimub varustamine 24/7 ka kõikides teistes Eestimaa paikades ja seda efektiivselt: ainuüksi Rimi Eesti Food AS on vähendanud oma CO2 jalajälge kolmandiku võrra tänu kesklaopõhisele varustamisele.
