Riskirahaturg ootab uusi tegijaid
Kolm kuud tagasi samuti värske tulijana riskirahaturule sukeldunud Allan Martinsoni ja Joakim Heleniuse riskirahafirma Martinson Trigon Venture Partners on aga juba esimesi linnukesi püüdmas. Nende firma on saanud tõhusat toetust Hansapanga müügist tekkinud rahaga. Rahapuuduse üle ei kurda ka vanad olijad. Probleemid on hoopis mujal.
Raha on piisavalt
Raha on piisavalt, vähemalt viimased paar aastat, ütleb investeerimispanga Suprema juht Peeter Saks. Ka ei usu kodumaised riskirahamehed heade ideede põuda. Ja kui neid polegi, siis saab neid tekitada.
?Andke mulle üks arvuti, üks internet ja tund vaba aega ning tulen ise vähemalt ühe ideega välja,? teatab LHV üks omanikke Tõnis Haavel. Küll aga näevad asjaosalised probleemi kogemuste ja oskuste ehk siis heade inimeste puuduses. Nende puuduses, kes suudaksid heast rahast ja heast ideest ka hea ettevõtte teha. See on firma, millel on väärtus, mida saab edasi müüa.
Ideid on ka, tegijaid mitte
Endine Microlinki juht, praegu riskirahafirmat Martinson Trigon Venture Partners juhtiv Martinson kirjeldab üht probleemi: ?Eesti teadlasel on hoiak, et kui asi on välja mõeldud ja ajakirjas tsiteeritud, siis on töö tehtud.? Tema niimoodi ei saa: ?Kui see töötab, toodab ja müüb ? siis on valmis.? Ka teised riskirahamehed tunnistavad, et Eesti teadusmaailmast on keeruline leida kohti, kuhu raha panna. Mis on umbluu ja milles on potentsiaali? Väga-väga raske öelda. Ei kipu need laborid ja instituudid ka ise kuigi ettevõtjalikult mõtlema. Ei näe oma leiutistes tooteid, ei oska mõelda nagu ärimehed, ja ärimehi, kes neid aidata võiksid, kiputakse umbusaldama. Investeerimisfirmat Cresco juhatav Olev Schults lohutab: ?Aga eks see ole igal pool maailmas nii.?
Teiselt poolt ei torma ka rahamehed avasüli uutesse innovatiivsetesse ettevõtmistesse. Riskirahajuhid ei tegutse ju oma rahaga. See on neile usaldatud ja need, kes usaldasid, tahavad, et rahaga mõistlikult ümber käiakse. Päris tühja kohta, kus pole midagi muud kui üks idee ja paar mõtet, ei taha eraraha eriti minna. Isegi kui tegemist on riskirahaga. Allan Martinson räägib, et tema ei saa unistada Ameerika muinasjutulugudest stiilis ?panen raha kümnesse kohta, seitsmes kaotan, kahes jään tasa ja ühes võtan jackpoti?. Eestis nii suuri riske ja nii suuri tulusid oodata ei ole. Pole lihtsalt piisavalt projekte, mille vahel valida. Kui mõni Ameerika riskiraha superstaar võib igal hommikul oma laualt leida mõnikümmend rahapalvet, siis Eesti ärimehed endale sellist luksust lubada ei saa. Nemad peavad ise otsima kohti, kuhu raha panna. Ja igaüks on natuke spetsialiseerunud. LHV omanik Tõnis Haavel ütleb, et päris kõrgtehnoloogiasse nad ei roni. Ei tunne lihtsalt seda ala. Enamik LHV riskirahast on läinud nn uude meediasse. Allan Martinson vaatab rohkem IT peale. Suprema on ehk kõige laiemalt tegutsenud ? alates mobiilindusest kuni akude töötlemiseni.
Näiteks selline juhtum nagu Skype, eestlastelegi suurt kuulsust toonud projekt. Tegime küll tehnoloogia, kuid kas oleksime võinud seda asja ka juhtida, selle jaoks raha leida ? väidetavalt paigutati Skype?i 250?300 miljonit krooni. Iseenesest tundub ju iga riskirahamehe märg unistus ? panen kümme miljonit sisse, võtan miljardi välja. Aga Skype?i puhul olid võtjateks peamiselt ameeriklased ePlanet Ventures, Draper Fisher Jurvetson, Index Ventures, Bessemer Venture Partners ja Mangrove Capital Partners.
Eesti raha Skype´i?
Skype?i teema võtab Eesti riskirahamehi hetkeks kukalt kratsima. 300 miljonit krooni. Suur raha. Väga suur, kui mõelda, et tegemist oli tõesti täiesti nullist alustajatega. Polnud seal alustades ju suurt midagi peale ühe rootslase ja ühe taanlase idee ning kogemuse. Meie riskirahamehed venitavad aegamööda, kuigi kõheldes: ?Selle raha oleks võinud isegi leida, aga raskus on mujal.?
Nii Suprema, Cresco, LHV kui ka Martinson Trigon ütlevad kui ühest suust: ?Meil pole oskusi, kogemusi ja sidemeid, et sellist rahvusvahelist projekti ellu viia.? Allan Martinson räägib, et kui seda oleks teinud eestlased, oleks Skype täna täiesti müüdamatu, väärtusetu asi. Tõnis Haavel ütleb, et 95% Skype?ist pole tehnoloogia, vaid juhtimine, turundus ja PR. Cresco juht Olev Schults on veelgi kategoorilisem. Tema arvab, et selle osakaal on isegi 99%. Küll on aga osalised üsna ühel meelel selles, et oskust luua rahvusvahelisi firmasid meil pole. Olev Schults toob veel ühe näite. Kunagi oli Cresco seotud sellise firmaga nagu Privador. IT sektor ja teemaks andmeturve. Schults on veendunud, et nende tooted polnud omal ajal halvemad, tihti isegi paremad kui maailma analoogid. Ta toob näiteks samal ajal tegutsenud Inglise firma Baltimore Technologies, mis oma parimatel päevadel maksis mitu miljardit dollarit. Kus on Privador praegu?
Tõnis Haavel selgitab, et liiga palju räägitakse ideedest. Maailmas, kus info liigub millisekundite jooksul, on unikaalset teadmist ja unikaalset infot raske leida. Mis täna õhtul välja mõeldud, seda teab homme juba pool maailma. Ja Haavel tunnistab, et ka LHV jaoks on probleem teostajate leidmises.
Kas on lootust, et need oskused ja kogemused lõpuks tulevad? Jälle kratsivad mehed kukalt. Kõige optimistlikum on Suprema boss Peeter Saks. ?Kindlasti tuleb, nii oskusi, sidemeid kui ka kogemusi.? Teised jäävad veidi kõhklema. Midagi kindlasti tekib, aga kas just nii suurt. Skype on niikuinii rohkem kord sajandis tekkiv asi. Üks osa riskirahameestest arvab, et võiksime olla vahelühi, see esimene samm, kes alustab, kuid hiljem anda töö edasi mõnele suuremale, vanemale, kogenumale. Allan Martinson saabubki kohtumisele just Skandinaavia riskirahameeste seltsist. Räägiti, vahetati kogemusi.
Kes on kes Eesti riskirahas
Skype?i teema tekitab väikese arutelu küsimuses, mis see riskiraha ikkagi on? Kus on riskiraha algus ja lõpp? Kas Skype on? Kõrvaltvaatajale tundub, et selge ju ? suur risk, järelikult riskiraha. Olev Schults Crescost arvab siiski, et mitte. Ta selgitab: ?Riskikapitalis on riskid ju suuremad kui tavaliselt, aga ikkagi sellised, millega saab arvestada, mida saab mõõta, aga Skype?,? Schults kehitab õlgu ja lisab: ?seal on riskid kolossaalsed ja täiesti hoomamatud. Minu arvates on seal pigem tegemist seed või business-angel rahaga.? Ta ütleb, et küsimus pole mitte raha kaotamise võimaluses, vaid selles, et ühte projekti alustades ei pruugi ka profid teada, kuhu see omadega lõpuks välja jõuab. Schults näeb asja nii, et ühe eduka hullumeelse idee käivitajaks on alati inimene, niinimetatud business-angel, aga mitte riskirahamees. Skype?i puhul olid nendeks rootslane Zennström ja taanlane Friis ning alles hiljem tuli sisse ameeriklaste riskiraha. Heal juhul võib seed?i või business-angel?i raha pidada selle klassikalise venture-nimelise riskiraha üheks äärmuslikuks vormiks.
Eesti meestel on kogemusi igal alal. Nii klassikalise venture kui ka riskantsemate seed?i ja business-angel?i vormidest. Tõsi, enamiku jaoks on tegemist ühe tegevusega paljude teiste kõrvalt. Vanim tegija turul on Suprema läbi oma tütarfirma BaltCap. Mitte kogu raha, mis sealt läbi käinud, pole riskiraha. Osa aga küll. Vana olija on ka LHV tänu 1999. aastal loodud fondile New Economy Venture. Tuntuim sellega seotud ettevõte on ehk Starman, kus kaudselt oldi osaline.
Üks väga edukas nullist alustaja on ka CV Online, tänaseks rahvusvaheline suurfirma. Edukas on olnud ka mobiilimeelelahutust pakkuv firma One. Eestis küll vähem tuntud, kuid Lätis ja Leedus päris tegija. Tõnis Haavel ja teine LHV-mees Taavi Lepmets toovad selle ka ühe tüüpilise riskiraha pikaajalisuse näitena. Oli hetk, kui see projekt oli LHV raamatupidamisest juba maha kantud ? nii suur oli kahjum. Siis tehti äriplaan ümber ja praegu teenitakse korralikult. Aga on olnud ka kaotajaid, näiteks IT-firma Itera, kus rahast ilma jäädi. Tervikuna on kuue aasta vanune LHV New Economy Ventures väikeses miinuses. Nii Haaveli kui ka Lepmetsa näost välja lugeda, et kunagi internetibuumi laineharjal loodud fondi tegutsemine on ajapikku muutnud neid realistlikumaks.
Suurim riskiraha dioodides
Cresco juht Olev Schults arvab, et nemad on seni teinud Eesti kõige suurema erarahapaigutuse innovatsiooniga tegelevasse start-up tehnoloogifirmasse. Jutt käib pooljuhtstruktuuride tootjast Clifton. See on juba asi, mida võib kindlasti liigitada nende riskantsematest riskantseimate hulka. See, mille kohta ameeriklased ütlevad seed?i või business-angel?i raha. Mõnekümne miljoni kroonine suurusjärk teeb selle täiesti arvestatavaks ka rahvusvahelises mõõtmes. Praegu on küsimus juba tööstusliku tootmise püstipanekus.
Allan Martinson veel konkreetsete tulemustega uhkustada ei saa. Tema ja Heleniuse firma on samas kogunud juba 200 miljonit soomlaste ja eestlaste raha. Eestlaste osa on seal umbes 80 miljonit ja suures osas pärit endistelt hansapankuritelt. Ei pea pime olema, et märgata vahetult firma loomisele eelnenud sündmust ? Hansapanga müümist. Ta mainib, et kohe-kohe on käiku minemas kolm projekti. Kõik on Venemaa IT-firmad, üsna väikesed veel, üsna kasvada tahtvad.
Mis asi on riskikapital?
?? Isegi need, kes iga päev sel alal tegutsevad, pole sada protsenti ühel meelel selles, kuidas riskiraha olemust seletada. Piirid on hägused, kogu sõnavara on ingliskeelne. Asja lihtsustamiseks võiks proovida ette kujutada ühte tohutut toru, kus liigub kogu maailma raha. Ühest otsast on toru väga jäme ? seal on raha väga palju ja isegi kõrvalseisja loogika ütleb, et riskid peaksid olema üsna väikesed.
?? Selles otsas tegutsevad näiteks pensionifondid. Teises otsas läheb toru üha kitsamaks ja raha jääb üha vähemaks ? umbes seal asuvad riskikapitalistid. Inglise keeles jääb see maailma, mida kirjeldatakse terminitega nagu private equity, venture, seed-capital ja business-angels. Kõige klassikalisemas mõttes on riskiraha see, mida inglise keeles väljendab sõna ?venture?.
?? Riskiraha arvatakse keerlevat interneti, IT, uue meedia, biotehnoloogia või nüüd isegi nanotehnoloogia alal. Rahamehed ise sellega nõus ei ole. Riskiraha võib käia igal pool. Näiteks see, mida Eesti Alta Capitali mehed teevad Klementiga ? see on riskiraha. Või isegi kunagi ammu-ammu Hansapanka läinud raha võiks nimetada riskirahaks. Olev Schults ütleb, et tema peabki esimeseks Eesti riskikapitalifirmaks kunagi Hansapanga sünnitanud Cross Developmenti, kuigi Crossi omanikud ise ehk tollal seda niiviisi ei tajunud.
?? Reeglina tähendab riskiraha siiski seda, mis läheb suhteliselt väikestesse, suhteliselt noortesse firmadesse ja suhteliselt pikaks ajaks. Ja nagu nimi isegi ütleb ? kohtadesse, kus võib rohkem võita, aga ka rohkem kaotada ehk sinna, kus on suuremad riskid.
Kuhu Eesti riskiraha ei lähe
?? Kuigi raha iseenesest on piisavalt, ei taha Eesti riskiraha minna sinna, kus seda ehk kõige rohkem vajatakse ? uutesse nullist alustavatesse innovatiivsetesse ettevõtmistesse. Rahameeste suhtumine on loomulik. Seetõttu ei vaata Eesti riskirahamehed üldsegi mitte pahatahtlikult loodavasse Arengufondi. Selles ei nähta konkurenti, kes trügib nende liivakasti.
?? Eraraha on sel alal ju alati vähe, nii Eestis kui ka mujal maailmas. Erandeid on loomulikult ka siin. Kas või seesama Cresco ja Clifton. Või LHV erinevad tööd. Või Rainer Nõlvak ja Celecure.
?? Oma innovatsiooniteemalist seedfondi plaanib nüüd siis luua ka Gunnar Kobin. Isegi Endel Siffi võib nimetada teatud mõttes business-angel?iks. Arengufondile vaadatakse kui tublile abimehele. Kui midagi kardetakse, siis seda, et äkki muutub see tavaliseks rahapumbaks, mis ei lähe sugugi sinna, kuhu peaks ? uute teadmismahukate firmade loomisesse.
