Robert Kõrvitsa emotsionaalne postitus: ettevõtjat ei ole mõtet ärritada, kiusata ja mõnitada
Eesti püha lehm on ettevõtja. Ta on ainus, kes loob uut raha ja uusi töökohti. Eestis on ettevõtjaid suurusjärgus 4% kogu rahvastikust. Ülejäänud kas töötavad nende alluvuses, on riigi palgal, töötud või pensionärid/lapsed - ja ka kõikide nende sissetulekud sõltuvad samuti ettevõtjatest.
Mõtlen seda püha lehma võrdlust täiesti tõsiselt. Püha lehma ei ole mõtet ärritada, kiusata ja mõnitada. See toob kaasa uue raha ja töökohtade kadumise. Mis mõttega ma üritan tegeleda ettevõtlusega, kui ma pean lugema mingeid ähvardusi? Lisaks veel levinud suhtumine nagu nõuka-ajal, et äritegemine on midagi taunimistväärt - ärikas on ju negatiivse väljaga sõna.
Ettepanek nr 1: kõik Eesti majandust kajastavad ajakirjanikud peavad olema olnud palgaliste töötajatega ettevõtjad.
Tahan, et nad kogeksid ise seda tunnet, kui pead maksma töötajatele homme palka, aga firma pangakonto on tühi, sest kliendid ei maksa arveid õigeaegselt. Või kui keegi laseb arvega üle, aga sina oled töö teinud ja justkui krediteerid teda. Mis tunne on see, kui osaled hankes, mille võidab vähempakkumine. Ja kui see on veel riigihange. Aga sina tahad maksta kõigile (ka endale) normaalset palka. Riigile ei saa maksta vähem makse põhjendusega, et aga sa võitsid vähempakkumise. Maksad tuhandeid eurosid maksudeks. Mis sest, et viimane raha läks palkadeks. Ma usun, et see teeks Eesti äriajakirjandusele ainult head. Äriajakirjandus peab olema põhimõtteliselt ettevõtluse kui sellise poolt. Aga me ei jõua selleni, kui äri kajastavad inimesed, kes pole ise tundnud, mis tunne on olla ettevõtja kogu oma ilus ja valus.
Ettepanek nr 2: Maksu- ja Tolliamet loobub oma pr-nõustajatest või sloganlikust kommunikatsioonist.
Saan aru, et ameti eesmärk on üllas ja tuleneb riigi nõudmistest, aga välja on kukkunud nagu peetakse kampaania korras nõiajahti. Tunne on nagu liiga hilja õue jäänud inimestel mängufilmis "The Purge" - oled kaabakas puhtalt sellepärast, et juhid firmat. Sloganliku kommunikatsiooni üks õpiku halb näide on termin OÜtamine. Kõlab ägedalt ja läks kohe viraliks, aga ütleb sisuliselt, et OÜ kui selline, on taunimistväärt ettevõtlusvorm.
Kui kellegi arust on püha lehm kohatu võrdlus ja tegelikult ei loo Eestile väärtust mitte ettevõtjad vaid meie riik seisab Arvo Pärdi, Andrus Kiviräha, Vaiko Epliku, Tõnu Õnnepalu, Elmo Nüganeni jt peal, siis ka nemad kõik on ettevõtjad. Üks osa sellest 4% eestimaalastest. Nende tööks on kunst. Loovad seda ja esitavad selle eest arveid. Ma ei räägi nende eest, sest ma ei tea, mida nad tunnevad, aga mulle isiklikult ei meeldi praegu leviv suhtumine ettevõtjatesse ja seda äriajakirjanduse ja osalt ka riigi poolt. Ettevõtjate peal see kõik siin seisab - vähemalt nii kaua, kui elame turumajanduses.
Vaata postitust siit.
