Rootsi aeg panganduses: Eesti juhid on kaotanud otsustusõiguse
Äripäev vestles kümmekonna panganduses juhi või spetsialisti ametis töötava või töötanud inimesega, et luua pilt, kuidas on suurpangad muutunud seestpoolt vaadates. Küsimusele, millisel Eesti pangal on pangandusinimeste silmis kõige kehvem maine, vastati pea eranditult, et Swedbankil. Põhjuseks toodi see, et kuigi Swedbanki tungis maatriks-juhtimine viimasena, toimus see kõige järsemalt ja valulisemalt. “Asi hakkas Rootsis pihta sellega, et vahetus välja Swedbanki juht — Jan Lidéni asemele tuli Michael Wolf (2009. a märts — toim). Seni toimis pank küll Swedbanki nime all, aga iga riigi pangas oli suur autonoomsus. Swedbank oligi siin viimane pank, mis polnud täielikult integreeritud oma emaettevõttesse,” jutustab üks allikas.
Kui Hansapank oli omal ajal sisemiselt ettevõtliku vaimuga pank, siis praeguseks on saabunud täiendav kontroll, kooskõlastamine ja maatriksid. “Kogu uuest juhist tulenev uus ideoloogia tõi kaasa boonuste muutmise, sõltumatuse vähenemise ja selgelt uue suuna — rohkem eraisikule ja väikeettevõtjale, rohkem lokaalseks, ambitsiooni vähemaks,” räägib teine. Põhjusi, miks uue juhiga saabus panka uus ajastu, ei pea kaugelt otsima. Selleks oli teada-tuntud finantskriis. “Uus juht pidi tugevalt andma signaali väljapoole, mida ta teeb. Ta pidi näitama, et kontroll on tema käes ja tema paneb asjad paika. Swedbanki aktsia hinda oli vaja raskel ajal stabiliseerida…,” räägib allikas.
Teine pangatöötaja lisab, et tegemist pole ainult Swedbanki, vaid suurema osa siinse panganduse probleemiga. “Kõik otsused ju tehakse põhimõtteliselt kusagil mujal, siinsed juhid täidavad lihtsalt käske,” räägib ta. “Vabadus kadus ära. Neil, kes tahavad ise uusi asju luua või otsustada, on raske, kui Rootsist, Soomest või Taanist peab kõigele heakskiidu saama. Praegu on nii, et igaüks on mingi oma lõigu peal ja vastutab ainult oma kindla asja eest. Suuremat pilti isegi ei püüta ega taheta näha. Üks põhjus on see, et omanikud on rootslased, kes on palju alalhoidlikumad ega julge riski võtta,” räägib inimene panga köögipoolelt. Ta toob näite, et Indrek Neiveltil (Hansapanga juht aastatel 1999-2005 — toim) oli omal ajal visioon ja tema suutis sadu inimesi innustunult tööle panna. “Praegustes emapankades ei olda harjunud sellise riski, tahtmise ja panustamisega,” nendib ta.
Tippspetsialistide ühest pangast teise liikumise või üldse pangandusest lahkumise oluliseks põhjuseks on boonuse-kraanide kinni keeramine. Näiteks Swedbank otsustas eelmise aasta eest mitte kellelegi boonuseid maksta. “See võtab motivatsiooni ikka oluliselt vähemaks, eriti väärtpaberiturgude valdkonnas, kus tulemustasu osa sissetulekus on märgatav, see ei ole ainult ühe kuu palk,” nendib Äripäevaga vestelnu. Mitme inimesega tuleb jutuks ka laiem motiveerimine, näiteks aktsiate või muude soodustuste kaudu, mida jääb siinsete töötajate sõnul praegu vajaka. Valdav on veendumus, et sama grupi töötajad emapangas on märgatavalt paremini soodustustega pärjatud kui siinsed panustajad. “Tehakse vahet küll Skandinaavia ja kohalikel töötajatel. Nad arvavad, et on meist paremad ega adu, et tegelikult oleme neist paljudes asjades mööda läinud, eriti infotehnoloogias,” väidab üks allikas. Ta tõi näite, et Skandinaaviast on Eestisse toodud internetipankade platvormid, mille tase on meil eesrindlikum.
