Salapärane spioonikolmnurk Moskva-Washington-Bermuda
Ühel kevadpäeval kaks aastat tagasi helises audiitorfirma KPMG Bermuda kontori raamatupidaja Guy Enrighti telefon. Toru teises otsas rääkis tugeva briti aktsendiga ennast Nick Hamiltonina esitlenud härrasmees ja palus kiiret kokkusaamist. Enright läkski. Kohtumisel teatas Hamilton, et ta on Tema Majesteedi Salateenistuse agent Inglismaalt. Veel paar kohtumist, natuke veenmist ja Enrightis tärkasid patriootlikud tunded – ta ise on Briti päritolu – ja algas mitu kuud kestnud spioonisaaga, mille käigus Enright toimetas salajastesse peidupaikadesse KPMG-st välja smugeldatud konfidentsiaalseid dokumente. Kõike ikka seepärast, et kodumaa nõudis.
Tegelikult ei olnud Hamilton aga üldsegi mitte Hamilton, vaid hoopis Nick Day, Washingtonis asuva eradetektiivibüroo Diligence töötaja. Tegu ei ole mingi nurgataguse kontoriga, firma nõukogus istub näiteks endine CIA peadirektor William Webster. Diligence’i palkajaks antud juhtumis oli üks tuntumaid Washingtoni lobby-firmasid Barbour Griffith & Rogers, kelle kliendiks omakorda Moskvas baseeruv Vene ärikontsern Alfa Group. Alfa juhiks on tuntud oligarh Mihhail Friedman.
Lugu iseenesest on lihtne. Alfa Group võistleb investeerimisfirmaga IPOC kontrolli pärast Venemaa telekomi ettevõtte Megafon üle. Just IPOC-it KPMG auditeeris ja just KMPG-st lootis Alfa konkurendi kohta vajalikku infot hankida. Ja saigi.
Niidid viivad Moskvasse
KPMG ja Diligence spiooniloo juures on märkimisväärne ka pakutud teenuse kvaliteet. See ei ole odava detektiivromaani viski järele lõhnava peategelase armetud ponnistused, vaid pigem John Le Carre tasemel suurejooneline operatsioon. Guy Enrighti värbamisele eelnes pikk ettevalmistusaeg. Hangiti Bermuda kontori töötajate nimekiri. Koostati profiilid, valmistati ette lähenemisstrateegia. Hiljem avalikkuse ette jõudnud dokumendid näitasid, et Diligence oli pannud kirja mitu sobilikku profiili, kes võiks tulevane agent olla. Üks neist näiteks kõlas: “Noor naine, ülekaaluline, ebakindel ja ebaaus, pole poiss-sõpra ja kulutab palju raha oma välimuse, ehete ja riiete peale.” Või teine: “Mees, igav töö, tunneb rutiini, armastab pidutseda, viskab nalja oma ülemuste arvel, kulutab palju, armastab riski, on patriootlik.” Kuigi mitte perfektselt, siis just viimasesse kirjeldusse sobitatigi hilisem värvatu Enright. Ega Diligence ei kiirustanud. Kui liisk oli langenud, võeti Enright hoolika vaatluse alla. Teada uuriti, teda jälitati, ka siis, kui Enright oli juba “palgale” võetud…
Ühel hetkel kukkus skeem kokku. KPMG kaebas Diligence kohtusse ja lõpuks lepiti kokku 1,7 miljoni dollari ehk 21 miljoni krooni suuruse kahjutasu maksmises. IPOC-i samalaadne kohtukaebus Diligence vastu on veel arutamisel. Telgitagused niiditõmbajad, lobby-firma Barbour ja venelaste Alfa, on ennast juhtumist distantseerinud ja keelduvad kommentaaridest. Guy Enright on tänaseks juba endine KMPG töötaja ning saab praegu palka Deloitte Touche Londoni kontorist. Ka tema ei räägi. Diligence väidab siiamaani, et nemad ei rikkunud ühtegi seadust.
Kui palju kogu lugu Alfa Grupi jaoks lõpuks maksma läks, polegi täpselt teada. Diligence’ile maksti töö eest ligi pool miljonit krooni kuus, pluss veel “mingid” summad. Midagi sai ka “agent” Enright. Luhtunud afäärist teenitud rahast on tema jaoks aga ilmselt tähtsaimgi hoopis graveeringuga Rolex, kingitus “Tema Majesteedi Salateenistuselt” kodumaale tehtud hindamatute teenete eest.
Spiooniskandaal Hewlett-Packardis
•• Tööstusspionaazž on Ameerika Ühendriikides uuel tõusulainel.
•• KPMG juhtumiga peaaegu ühel ajal lahvatas tegelikult veelgi suurem skandaal.
•• Eelmise aasta lõpus jõudis avalikkuse ette fakt, et 1,1 triljoni kroonise aastakäibega arvutitootja Hewlett- Packardi juhatuse esinaine Patricia Dunn palkas elektroonikaspetsid jälgima omaenese kolleege Hewlett-Packardi nõukogus ja samuti mõningaid ajakirjanikke.
•• Dunn kahtlustas, et keegi kompanii tippjuhtkonnast lekitab infot ajakirjandusse.
•• Asja päevavalgele tulles astus Dunn tagasi ning praegu on pooleli uurimine nii prokuratuuris kui ka Kongressis.
Kommentaar
Koit Pikaro
eks kriminaalpolitseinik
Minu kümmekonna eraäris oldud aasta jooksul meenub ainult üks juhtum, kus minult on küsitud asja, mis võiks kvalifitseeruda tööstusspionaazˇi juhtumina.
Ma ei võtnud seda pakkumist vastu. Kuigi ma ei tee ka perekonna asju, siis perspektiivi mõttes mainiksin, et vähemalt kord kuus küsib mõni armukade abikaasa oma naise või mehe jälgimisvõimaluste kohta.
Eesti majandus on tõeliseks tööstusspionaažiks ilmselt liiga väike. Meil ei ole neid saladusi, mida välja uurida. Ja teiseks pole meil ka spetsialiste, kes suudaksid selliseid tellimusi täita.
Kui Eesti politsei 15 aastat tagasi tekkis, siis osa, kes uude politseisse ei mahtunud, hakkas küll luurajaid mängima, võttes kampa ka mõned endised KGB mehed. Aga ma ei usu, et see on tõsine värk.
