Savisaart ärritavad keskkonnatasud
Asja pidi analüüsima ministri kokkukutsutud töörühm, kes viibis sel nädalal teis korda koos.
Pärast istungit oli töörühma liige ja ministri nõunik Heido Vitsur keskkonnatasude tõstmise osas skeptiline.
Eelkõige selles osas, mis puudutab energeetika ja kruusa-liiva kaevandamise maksustamist mitu korda kõrgemate määradega kui praegu. Kui liiva kaevandamisel tuleb praegu keskkonnatasu maksta kuni 7,3 krooni kuupmeetrilt, siis valitsuse ettepanek on tõsta see 20 kroonini.
Mitmekordne maksutõus
Sisuliselt tähendab keskkonnamaksude tõstmine mitme maavara kaevandamise puhul kahe- kuni kolmekordset maksutõusu, mis võib anda tagasilöögi mitmes energiamahukas tootmisvaldkonnas ja näiteks tee-ehituses.
Vitsuri sõnul ei saa kehtestada maksureĻiimi, millega Eesti firmad langevad konkurentsist välja ning riik teeb endale karuteene.
Ta tõi näiteks, et kruusa- ja liivakaevanduste liiga kõrgelt maksustamine tooks kaasa tee-ehituse hindade tõusu, mis aga mõjutaks kogu elanikkonda. Palju on räägitud sellest, et kohaliku liiva ja kruusa asemel tuleks hakata kasutama põlevkivituhka, mida vedeleb Ida-Virumaal lademetes, ja põlevkiviõli tootmise aheraineid. “Kui me tahame aherainet kasutada, siis tuleb seda vedada üle Eesti ning peenestada ja sõeluda – kohalik liiv on aga alati odavam,” märkis Vitsur.
Lisaks viitas ta asjaolule, et osaliselt laekuvad keskkonnamaksud keskkonnainvesteeringute keskusesse (KIK), mida kamandab keskkonnaminister Villu Reiljan – sellest ka keskkonnaministri huvi makse kiiresti tõsta.
Poliitiline pingpong
Valitsus soovib tõsta järgmisel aastal keskkonnatasusid, et täita riigieelarve auku, mis tekib pensionide tõstmisest. Keskkonnaministeerium on aga rüütanud tasude tõstmise soovi säästlikuma energia- ja maavarade kasutamise rüüsse. Tasude tõusu argumendina kasutatakse sedagi, et rahval jääb tulevikus tänu tulumaksumäära jätkuvale alanemisele niikuinii aina rohkem raha kätte – miks siis mitte tõsta keskkonnamakse ja kehtestada näiteks automaks.
Säästva Eesti Instituudi juhataja Valdur Lahtvee on Äripäevas väitnud, et keskkonnatasud ei ole Eestis veel liiga kõrgeks tõstetud. Keskkonnaga seotud maksud annavad tema andmetel näiteks Soomes üle 12%, Eestis aga umbes 6% (sellest kütuseaktsiis üle 80%) maksulaekumistest.
Savisaar ei jää aga vastust võlgu: “Juba enne viimast elektrihinna tõusu moodustasid kulud elektrile 22 protsenti eluasemekuludest, mis ületab kaks korda vastavat arvu Soomes, isegi rohkem mõnes muus riigis,” on ta Postimehele öelnud. Tema hinnangul viiksid keskkonnamaksud Eesti energeetika juba 2008. aastal viletsasse konkurentsipositsiooni – samas avatakse sel ajal Eesti elektriturg konkurentsile.
Küsimus on selles: kas Eesti Energia kaotab konkurentsivõime, investeeringud põlevkivitehnoloogiasse ja kaevandamisse lendavad tuulde, Eesti hakkab importima elektrit Venemaalt, kus on piirkonna kõige odavam elekter, kaevandused suletakse ja põlevkivienergeetika sureb välja? Vaevalt. Probleem on põlevkivienergeetika alternatiivides, mis esialgu alles selgusetud.
2004. aastal laekus keskkonnatasudest riigieelarvesse kokku 410 mln kr. Sellest saastetasu 298,6 mln kr, maavara kaevandamisõiguse tasu 34,86 mln kr, vee erikasutusõiguse tasu 47,5 mln kr, kalapüügiõiguse tasu 20,35 mln kr, jahipiirkonna kasutusõiguse tasu 4,72 mln kr, keskkonnale tekitatud kahju hüvitisi 3,4 mln kr. Selleks aastaks on prognoositud tasude laekumiseks 459 mln kr.
Olavi Tammemäe: tasude tõstmine on otstarbekas
Keskkonnaministeeriumi abiminister Olavi Tammemäe, Heido Vitsur on seisukohal, et keskkonnamaksude rakendamine tänaste plaanide kohaselt energeetikas ja kruusa-liiva kaevandamisel ei ole otstarbekas.
Arvamus ja teadmine on eri asjad. Oleme teinud analüüsi, kust lähtub, et eri meetmetega on võimalik lähitulevikus energia väljamüügihinda alandada 0,5 senti/kWh kohta. Samuti on võimalik Eesti Energial müüa CO2 kvooti ja teenida sellelt paari aastaga 4,5 miljardi kroonist tulu.
Miks seda pole juba täna sisuliselt tehtud?
Euroopa Liit ei ole tehniliselt veel võimeline seda müügisüsteemi haldama, kuid see käivitub loodetavasti 15. septembrist.
Kas saastemaksud on saanud poliitilise kemplemise objektiks?
Tegemist on poliitilise võitlusega, kus keegi kogub punkte. Näiteks majandusministeeriumi soov müüa Venemaale Slantse põlevkivi põletamise eest elektrit, on minu arvates sotsiaalabi Venemaale. Me raiskame nii oma CO2 kvooti, mida Euroopas müües saaksime raha.
Hinnanguliselt võivad kõrged keskkonnamaksud perspektiivis surmata põlevkivienergeetika.
Ma ei usu. Probleem on selles, kuidas põlevkivile leida alternatiive ja asendust. Näiteks päikeseenergia, tuuleenergia, biomassist energia tootmine. Keegi pole siin sellega süstemaatiliselt tegelenud nagu seda on tehtud näiteks Saksamaal.
