Seadusandja praak: pisike tõlkeviga seaduses ei luba mõnel ettevõttel tegelikke kasusaajaid avaldada, sest valeandmed tooks pea kohale 32000-eurose trahvinõude

 (89)
Maire Forsel.
Maire Forsel.Foto: erakogu

Käes on viimane aeg registreerida Äriregistris tegelikud kasusaajad, aga Eesti on Euroopa Liidu direktiivi nii vildakalt tõlkinud, et see ei võimalda mõnel ettevõttel seda kohustust täita.

Esiteks tekitab probleeme juba ainuüksi termin „tegelik kasusaaja” (beneficial owner). Me kõik teame, mida kasusaamine tähendab, nii et siin kaksipidi mõistmist justkui olla ei saaks, aga võta näpust - Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses defineeritakse tegelik kasusaaja järgmiselt: Tegelik kasusaaja käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb oma mõju ära kasutades tehingu või toimingu või omab muul viisil kontrolli tehingu, toimingu või teise isiku üle JA kelle huvides, kasuks või arvel tehing või toiming tehakse. (RahaPTS § 9 lg 1)

Ehk siis selgelt on öeldud, et tegelik kasusaaja on isik, kelle huvides, kasuks või arvel tehing või toiming tehakse. Nii sunnitakse juhtorgani liikmeid, kes ettevõttes osalust ei oma, aga kes siiski on määratud ettevõtet kontrollima ja juhtima, tunnistama ka valet, et nad teevad selles ettevõttes tehinguid oma huvides. Mitte et Euroopa Liidu direktiiv originaalis seda nõuaks. Ingliskeelses variandis on nimelt selle lõigu viimases osas valik ja/või, mida eestikeelsesse varianti pole ära tõlgitud (‘beneficial owner’ means any natural person(s) who ultimately owns or controls the customer and/or the natural person(s) on whose behalf a transaction or activity is being conducted). Nii on selle õnnetu üksiku JA tõttu Eestis tekitatud olukord, kus osa nõukogude liikmeid sunnitakse esitama valeandmeid ja kui neid ei esita, siis ripub pea kohal 32000-eurone trahvinõue.

Seotud lood:

Vaatasin huvi pärast, kuidas on vastava direktiivi tõlkinud rootslased ja esimese asjana hakkab silma, et „tegeliku kasusaaja” asemel kasutatakse terminit „verklig huvudman”, mis tõlkes tähendab tegelikku juhti. Ingliskeelne termin „owner” annab selleks võimaluse, sest see ei tähenda ilmtingimata vaid omanikku. Nii ei ole Rootsis mingit sundi, et osakuid mitteomav nõukogu liige peaks end tegeliku kasusaajana üles andma. Mis puudutab seda õnnetut sidesõna, mida ülalpool mainisin, siis minu üllatuseks on rootslased samast lõigust „või” asemel välja jätnud hoopis „ja” - Rootslased on kirja pannud, et tegelik juht on füüsiline isik, kes üksi või koos kellegi teisega omab või kontrollib juriidilist isikut või füüsiline isik, kelle kasuks tehinguid tehakse (en fysisk person som, ensam eller tillsammans med någon annan, ytterst äger eller kontrollerar en juridisk person, eller en fysisk person till vars förmån någon annan handlar.)(SFS nr: 2017:631 3 §). See on igal juhul leebem variant, sest jätab võimaluse lõigu viimase osaga mitte arvestada ega sunni rootslasi valeandmeid esitama.

Eesti Rahandusministeeriumi juhendis on öeldud, et kui isik märgitakse tegelikuks kasusaajaks oma positsiooni tõttu juhtorgani liikmena, ei loeta sellest välja, et ta saab ühingust rahalist tulu või et ühing tegutsebki tema isiklikes huvides. Ma ei tea, kas see peaks nüüd lohutama neid, kes samal ajal seadusest välja loevad, et tegelik kasusaaja on isik, kelle huvides ja kasuks tehinguid tehakse? Miks kirjutada juhendisse sisse midagi, mis seaduse endaga kooskõlas ei ole?

Mida siis teha? Ega kivist ju vett välja ei pigista, kui seal seda piiskagi ei ole. Nii ei saa ka nõukogude liikmed, kes küll kontrollivad äriühingute tegevust, kuid ei oma neis osalust, ennast tegelikeks kasusaajateks märkida. Vähemalt seni mitte kuni RahaPTS § 9 lg 1 pole saanud selle õnnetu „ja” kõrvale valikut „või”. Juhtorganite liikmed ei pea maksma trahvi selle eest, kui keegi on mõne direktiivi vildakalt tõlkinud, selle eest vastutab siiski riik.

EE konverents
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare