Inglise keeles on tingimusteta kulda armastavatele investoritele antud koguni hellitav hüüdnimi goldbug ehk kullaputukas. Kuid kullal ei ole olnud hea aasta. Jaanuari tipust on hind langenud 15% ja olles praegu küll aktsiaturgude närvilisuses mõnevõrra tõusnud, leiame selle siiski umbes 10% tipust madalamal.

Kulda peetakse traditsiooniliselt turvasadamaks. Seega viimase aja mured kaubandussõja, globaalse poliitilise olukorra ja viimastel kuudel ka majanduskasvu võimaliku aeglustumise üle, rääkimata aktsiaturgude langusest, peaksid kullale hästi mõjuma. Samuti peetakse kulda kaitseks inflatsiooni vastu. Suuremates majanduspiirkondades, nagu USA, Eurotsoon või Hiina, on inflatsioon tõusmas. Esmapilgul viitaks see kõik justkui sellele, et peaksime kohe minema kulda ostma.

Olukorra lähemaks uurimiseks analüüsisime viimase 50 aasta kullahinna, S&P 500 indeksi, USA SKP kasvu ja USA inflatsiooni omavahelist suhet. Ajaloolise võrreldavuse huvides on aluseks võetud hinnad USA dollarites.

Kulla roll inflatsioonikaitsena

Kõigepealt, kas kuld on tegelikult ka hea kaitse inflatsiooni vastu? Viimase 50 aasta jooksul on inflatsiooni kiirenemine ja kullahinna tõus, või vastupidi, inflatsiooni aeglustumine ja kullahinna langus kattunud vaid 52% kuudest ühe kuu lõikes. Aastases lõikes on need samas suunas liikunud ikkagi ainult 57% ajast. Seega, ligi poole ajast liiguvad kuld ja inflatsioon lausa vastassuunaliselt.

Sarnaselt võime vaadata ka kullahinda võrdluses keskmise inflatsiooniga. Aastatest, kus inflatsioon on olnud üle viimase 10 aasta keskmise (või alla keskmise), on kullahind tõusnud (langenud) 59% ajast. Seega on mõõduka inflatsiooni keskkonnas seos inflatsiooni ja kullahinna vahel küllaltki väike.

Küll aga on kuld kaitsnud vara väärtust hästi just eriti kõrge inflatsiooni korral. Kuudest, mil aastane inflatsioon on olnud vähemalt 1,5 korda kõrgem viimase 10 aasta keskmisest, on kullahind aasta tagusega võrreldes tõusnud lausa 95% ajast ning on sellistel aegadel teinud keskmiselt 52% tootlust aastas. Selline kitsendus paraku küll vähendab valimi ainult 42 kuule, mis katab laias laastus nelja kiirenenud inflatsiooniga perioodi: 1) 1980ndate algus, 2) paiguti alates 2000ndate keskpaigast kuni järjepidevamalt globaalse majanduskriisini, 3) 2011. aasta ja 4) alates 2018. aasta kevadest kuni tänaseni.

Suurimaks probleemiks on kulda investeerimise juures see, et võib ette tulla väga pikki perioode, kus kuld mitte ainult ei põru inflatsiooni katmises, vaid isegi kaotab investorile raha. 1980. aasta jaanuaris saavutas kuld tipu 850 dollari tasemel. Täpselt 20 aastat hiljem oli kullahind 290 dollarit untsist, olles üsna stabiilse kümnendite pikkuse allakäiguga kaotanud oma väärtusest kaks kolmandikku. Sama aja jooksul olid kaubad ja teenused inflatsiooni tõttu pisut enam kui kaks korda kallinenud.

Täna näeme, et kuld on pikas plaanis tõepoolest vara väärtust säilitanud. Kuid tuleb ära mainida, et pean pika plaani all silmas paarisaja aasta pikkust perioodi. Öeldakse, et sajandeid tagasi sai untsise kuldmündi eest osta korraliku meeste ülikonna, ning tänapäeval samuti. Seos ja korrelatsioon inflatsiooniga on tõesti olemas ja eriti kõrge hinnatõusuga aastatel. Küll aga pole see seos tüüpilise investori jaoks praktiliseks tarbeks kuigi regulaarne.

Kulla hind 1970-2018

Kuld kui turvasadam

Teoorias peaks kuld olema ka see turvaline vara, kuhu raha liigub siis, kui nähakse, et majanduses või finantsturgudel pole kõik parimas korras. Selle uurimiseks võrdleme kullahinda majanduskasvuga, mida peegeldab sisemajanduse koguprodukt, ja aktsiahindadega, mida peegeldab USA suurimaid börsiettevõtteid koondav pika ajalooga S&P 500 indeks. Teoreetiliselt peaks seega kullahinnal ja SKP-l ning kullahinnal ja S&P 500-l olema omavahel negatiivne seos.

Andmetest tuleb välja, et aeglane SKP kasv, ehk alla 10 aasta keskmise, ja kullahinna tõus (või vastupidi kasv üle keskmise ja kullahinna langus) kattuvad 63% ajast. Jällegi, loogiline seos toimib, kuid see pole väga tugev. (Võrdluseks tugevamast seosest: suuremate regioonide aktsiaindeksid kipuvad liikuma üle 80% ajast samasuunaliselt.)

Tihtilugu kaasatakse kulda oma portfelli, et saada kaitset olukordades, kus negatiivse meeleolu tõttu riskivarad, nagu aktsiad või ka kinnisvara, langevad. Kardetakse, et need tootlikud varad ei paku enam rahavoogu või kasvu, ja otsitakse turvalisemaid positsioone näiteks kulla näol. Tegelikult, kui S&P 500 indeksi tootlus on jäänud oma 10 aasta keskmisele alla, siis on kuld samal perioodil tõusnud (või jällegi vastupidi S&P 500 tootlus ületanud keskmist ja kuld langenud) vaid 56% ajast, mis ei ole jällegi väga tugev seos.

Ka kiirete korrektsioonide korral aktsiaturul ei saa loota, et kuld pakuks portfellile tuge. Päevaste hindade võrdluses sellistel päevadel, kus S&P 500 indeks on kukkunud rohkem kui 2 korda oma keskmise päevase liikumisulatuse (ehk langus keskmiselt rohkem kui 1,9% ühe päevaga), on kuld pakkunud tootlust keskmiselt 0,2%, mis on olematu võrreldes aktsiaindeksi langusega.

Millist tootlust kullalt oodata

Enam levinud klassikaliste varaklasside, nagu aktsiate ja võlakirjade taga on ettevõtted ja riigid, mis on pidevas arengus. See annab nendele varaklassidele teatava pikaajalise kasvutendentsi. Samuti kuulub ettevõtte omamise juurde osa ettevõtte kasumist, mis võib väljenduda dividendimaksetena. Võlakirjade omamise juurde kuulub jällegi intressitulu. Seetõttu on loogiline, et kui me omame oma portfellis erinevaid aktsiaid ja võlakirju, siis olgugi, et osadel neist ei pruugi ka pikas perspektiivis hästi minna, on neil grupina ikkagi oodatav positiivne trend nii hinnas kui rahavoogudes.

Kuld nagu ka teised toorained ei maksa dividendi ega intressi. Seifis seisev kuldmünt või garaažinurgas kanistris olev bensiin ei ole aasta ega kümnendi pärast kuhugi poole arenenud. Seega ei ole toormetes sellist õigustatud ootust, et neid hoides peaks vara väärtus kasvama. Seega ei sobi kuld ja muud toormed pikaajalise osta-ja-hoia tüüpi investori portfelli nii hästi kui aktsiad või võlakirjad.

Ehkki kuld peab pikas plaanis inflatsiooniga sammu, on tema ajalooline keskmine tootlus siiski kordades väiksem kui näiteks aktsiaturgudel, jäädes näiteks viimase 40 aasta jooksul keskmiselt 2,5% juurde aastas, võrreldes USA aktsiaturu keskmise 8,8%-ga või maailmabörside keskmise 7,6%-ga.

Veelgi enam, kulla tootlus on väga tsükliline ja ka pikkades ajavahemikes üsna ebausaldusväärne. Vaadates vaatlusalust viimast poolsajandit kümnendite pikkuste lõikudena, saame aastaseks keskmiseks tootluseks 1970ndatel +31%, 80ndatel -2%, 90ndatel -3%, 2000ndatel +14% ja 2010ndatel 2%. Kui olete tugevalt kullausku investor ajavahemikul, mis on sarnane perioodile 1980-2000, siis võite veeta valdava aja oma investeerimiselust langustrendis. Tasub tähele panna ka asjaolu, et 70ndate tulemus on mõjutatud kullastandardist loobumisest 1971. aastal, mis üsna ainulaadse sündmusena avaldas kullahinnale kahtlemata suurt mõju.

Kulla koht investeerimisportfellis

Kuidas siis üldse kulda investeerimisportfellis kasutada? Üks võimalus on seda teha muidugi puhtspekulatiivselt, kui sinu analüüs ja/või metoodika viitab sellele, et kulla jaoks võiks ees olla hea aeg. Kui see metoodika aga piirdub kõhutunde või isikliku arvamusega, siis on tegu pigem hasartmängu või selgeltnägemisega, mispuhul soovitaksin järele mõelda, kuivõrd realistlik see on, et oled tulnud millegi peale, mida turg ei ole juba arvesse võtnud.

Teine võimalus, mis on pikaajalise argiinvestori jaoks kindlasti mõistlikum, on kasutada kulda riskide hajutamiseks. Kui me tahaksime alati maksimeerida oodatavat absoluuttootlust, siis peaksime investeerima sisuliselt koguaeg 100% rahast aktsiaturgudele. Paraku muudame sellega oma portfelli väärtuse võib-olla et talumatult hüplikuks, võime panna ennast konto nullistumise riski alla ja näeme ilmselt ka väga pikki perioode, kus teised varaklassid näitavad paremat tootlust. Kui paljud meist suudavad tegelikult jääda rahulikuks, kui oleme kaotanud poole oma rahast, kui oleme viis aastat oma investeeringutega miinuses või kui näeme kümme aastat järjest, kuidas parasjagu kuum varaklass teeb meie omale pika puuga tuule alla? Ühetaolise portfelliga seda juhtub ja me ei tea kunagi ette, milline aeg on tulekul.

Selle leevendamiseks lisatakse portfelli ka võlakirju ja teisi varaklasse või erinevaid strateegiaid. Need võivad olla ajalooliselt pakkunud küll väiksemat kogutootlust, kuid nende tootlus langeb teistele perioodidele. Kui üks vara näitab parajasti kehva tootlust, siis mõni muu jällegi särab. Sama rolli võib osaliselt täita ka kuld.

1970-ndad ja 2000-ndad ei olnud maailma aktsiaturgudele parimad ajad, kuid just nendel kümnenditel pakkus kuld kõrget tootlust. Vahepealsetel kümnenditel näitasid aktsiad kiiret kasvu, kuid kullahind oli suisa languses. Hajutamisel tuleb ainult ettevaatlik olla sellega, et kui võtame portfelli liiga suure osakaalu madalama oodatava tootlusega varasid, siis kaotame pikas plaanis liiga palju kogutootluses. Seetõttu ütlengi kullaputukatele, et sellised mittetootlikud varad nagu kuld, täidavad tootluse hajutamise rolli, kuid nende osakaal pikaajalise investori portfellis ei tohiks võtta lõviosa.