Seebiseriaaliäri telgitagused: kas Venezuela tõuseb taas tuhast?
„Tahmanägu", „Maria Celeste", „Rosangelica" ja paljud teised seriaalid, mis on erinevatel aegadel Eesti telekanalitel ekraanidel jooksnud tehti valmis Venezuela seriaalitööstuse kõrgajal. Siis aga juhtus midagi.
Foxbusiness käis värske teose „Piel Salvaje" ehk „Metsik Nahk" võtetel, kus filmiti parasjagu stseeni kolme naisega, kes väga elavalt vaidlesid ühe tänavalt leitud tüdru üle, kes on metsik ning keda on võimatu taltsutada.
Sellise seriaali tegemine ei oleks midagi erilist, kui Venezuela seriaalitööstus ei oleks just nüüd taas tõusmas kuristiku põhjast.
Võim suretas välja
2007. aastal võttis sotsialistidest koosnev valitsus eetrist Radio Caracas Televisioni, mis oli vanim telenovelade tootja ning edastaja riigis. Neid süüdistati viis aastat varem toimunud lühiajalise riigipöörde toetamises ning Hugo Chaveze vastu olemises.
Sajad näitlejad ja kirjutajad kaotasid töö ning stuudiotes kustutati tuled. Talentide lahkumine, meedia survestamine valitsuse poolt ning finantskriisi mõju reklaamiturule andis tööstusele peaaegu surmalöögi.
Kas uus tulemine?
Kaheksa aastat hiljem on kaamerad taas töös, kuid „Metsiku Naha" 120 episoodi ei näidata tõenäoliselt Venezuelas, vähemalt mitte lähiaastatel. Seda turundatakse eelkõige teistes Ladina-Ameerika riikides, näiteks Ecuadoris. Kindlasti jõuab see aga mujalegi.
„Metsik Nahk" on teleproduktsioonifirma RCTV esimene iseseisev toode pärast Chaveze sekkumist. Näitlejad tunnevad end pideva poliitilise võitluste keskel küll kehvalt, kuid nende ainus viis süsteemiga võidelda on teha seda, mis neile meeldib - näidelda "keelatud" seriaalides.
Telenovelade tähtsus
1970ndal aastal oli seriaalitööstus Venezuelas naftatööstuse kõrval üks suuremaid mitte-traditsioonilisi ekspordiartikleid. Neid tõlgiti nii vene keelde, heerbrea keelde, aga isegi Filipiinide erinevates regioonides räägitavatesse dialektidesse.
Üks seriaal, „Kassandra", oli Bosnia sõja ajal sedavõrd pingeid maandava mõjuga, et USA Riigidepartemang sekkus, et telepilt taastada, kui signaal kahe osapoole võitluse ajal kadus.
1990ndatel andis Venezuela seriaali-tööstusele esimese löögi konkurents, peamiselt tõstsid pead Mehhiko ja Kolumbia. Chaveze valimisvõit 1998. aastal andis teise hoobi ning 2004. aastal kehtestatud ülikarmid reeglid ja võimalikud trahvid telekanalitele veel ühe nätaka. Viimane tähendas, et telekanalid pidid olema sotsiaalselt vastutustundlikud, kusjuures nõuded olid väga laialivalguvad ja tihti segased.
Kõrgajal tehti riigis 12 telenovelat aastas, tänapäeval nähakse kurja vaeva ühe-kahe seriaali kallal. Paljud näitlejad lahkusid raskel ajal riigist, kuid tihti sai neile uues kohas takistuseks nende aktsent - liiga kiire hispaania keel. Rollid jäid saamata. Teised näitlejad võtsid suuna teatrilavadele.
Tsensor on karm
Venezuela seebiseriaalidest on mitu raamatut kirjutanud Carolina Acosta-Alzuru. Ta pääses ligi RCTV kauaaegse rivaali Venevisioni dokumentidele. Sealt võis näha, kuidas võimud kuulasid 2008. ja 2009. aastal üle seriaalikirjutajat Leonardo Padroni. Teda süüdistati selles, et mehe tekstides on liiga palju poliitilist mekki. Sõnad „Martini" ja „steroidid" tuli samuti eemaldada ning Padronile pandi südamele, et ta mingil juhul ei seostaks inflatsiooni, kuritegevust või muud negatiivset riigi valitsusega.
Nüüd püütaksegi Venezuelas teha rahvusvahelist toodet, sest kui nad sooviksid seriaali ka koduriigis näidata, siis peaksid nad palju välja jätma. Olema äärmiselt tähelepanelikud. „Nendeks on vahel lihtsad asjad nagu alkoholiga täidetud klaasi hoidmine käes või relva välja võtmine. Selliseid asju me siin teha ei tohi," ütles üks kogenud seriaalihai.
Ekspertide sõnul on tänu valitsuse sekkumine seriaal kui toode muutunud steriilseks ning ei meenuta enam kuidagi vanu häid aegu. Tänapäeval ei tohiks näidata elu kriminaalses Caracase slummis, mis oli paljude kunagiste seebikate peamine toimumispaik.
Samas annab majanduslikult kehv aeg tööstusele ka uue võimaluse. Professionaale saab palgata väga soodsalt. Müümine välismaale toob aga sisse hädasti vaja minevat valuutat.
Seebiseriaalide veterannäitleja Javier Vidali jaoks, kes mängib „Metsikus Nahas" üht peaosa, on selline välismaisele turule orienteerumine kahe otsaga asi. Ühest küljest on näitlejail tööd ning leiba, kuid mündil on ka teine külg.
„Venezuelas oli meie publik alati väga tänulik ja lahke. Nad tundsid su tänaval ära ja tänasid, et oled osakeseks nende perekonnast. Nüüd ma isegi ei tea, kes mu publik on."
Eks ole näha, kas veidra nimega seriaal "Metsik Nahk" ka Eesti televaatajateni jõuab. Igatahes on see üle pika aja esimene Venezuelast tulev melodraama.
