Seeder Delfile: Eesti piim on kvaliteetsem kui Läti piim
Eesti piimal on kõrgema kvaliteedi piima osakaal suurem kui Lätis või Leedus ja meie piima kvaliteet on ühtlasem, ütles põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder intervjuus Delfile.
Taaskord on Eesti toiduturg saanud uue märgi, mis rõhutab sedakorda piima kodumaist päritolu ja head kvaliteeti. Rimi ja Säästumarketite külastajad võivad märki nähes kindlad olla, et piim, mida nad näiteks Alpenrose kaubamärgi alt ostavad, ei ole pärit Lätist või mõnest täiesti tuvastamata riigist.
Samas, kas Läti piim on siis kehvem? Ütleme nii, et kumb on teie hinnangul parem, kas Läti või Eesti piim?
Eesti piimal on väga kõrge ja stabiilne piima kvaliteet. Kui me võrdleme Läti ja Leeduga, siis meil on kõrgema kvaliteedi ja eliitpiima osakaal suurem kui meie naabrite juures ja meie piima kvaliteet on ühtlasem.
Siin on palju põhjuseid, miks see nii on - ajaloolised põhjused, välja kujunenud karjastruktuur... ja ega muidu ei oleks nii, et Leetu viiakse Eesti piima ja just kvaliteetsemat osa, mis läheb kõrge lisandväärtusega toodangu - juust jms - tootmiseks Leedu piimatööstustes.
Lätis ka, aga eriti just Leedus on palju väiketootjaid ja nende piima kvaliteet on väga erinev ja piima kokkukogumine ning kvaliteetse toodangu valmistamine on keeruline, kulukam ja seotud palju suuremate probleemidega.
Nii et jah, julgen küll öelda, et Eesti piim on nii tänu töötlejatele kui ka tootjatele-farmeritele hästi kvaliteetne ja me oleme piima tootmisesse viimastel aastatel ka väga palju investeerinud.
Enamik Eesti piimakarjast asub juba täna kvaliteetsetes, kas uusehitistes või täielikult renoveeritud farmides. Nii et see on see kvaliteedi põhjus ja nüüd on järgmiseks sammuks, et kvaliteetne piim tuleb tarbijale maha müüa. Siin on märksõnaks eksport.
Me toodame juba täna oluliselt rohkem, kui siseturg ära tarbib ja võtmeküsimuseks siin kohal on, et piimasektor saab laieneda ainult eksportturgude laienemise teel.
Mõnevõrra saab kasvada siseturu arvelt, tehes rohkem kõrge lisandväärtusega piimatooteid - juustud, jogurtid, aga põhiline potentsiaal on eksportturgides.
Venemaa näib piimatööstusele lõputu potentsiaaliga turuna. Esimesena meenub Tere piimatööstus, kes seda ära kasutab.
Mitte ainult Tere. E-Piim müüb väga olulisel määral Vene turule ja väga edukalt ning on veel mõningaid teisi, kes müüvad. Tegelikult ei ole me sõltuvad ainult Vene turust, kuigi Vene turu osakaal on kõige suurem. Me müüme ka Euroopa Liidu liikmesriikidesse: lähinaabritele Soome, Rootsi, ka Lätti ja Saksamaale ning vaatame ka kaugemate riikide poole väljaspool Euroopa Liitu.
Eks eksportturgude puhul on ka, et me peame oma riske ja turge hajutama ning me ei saa orienteeruda ainult ühele turule, sest siis on riskid väga suured.
Ma ei tea, kas te ise käite poes, aga...
Käin ikka.
Kas te sel juhul ka vaatate kauba tootjat ning kõiki märke pakendil ja ütlevad need teile kõik midagi?
Ma vaatan väga tähelepanelikult. Tänu sellele, et ma sellel ametipostil olen, on see sundinud mind rohkem vaatama.
Ma tooksin siinkohal laias laastus välja kolm murede ringi. Eks neid muresid on rohkemgi.
Üheks mureks on kogu märgistuse pool. Tarbijal ei ole väga lihtne aru saada, kust on pärit tooraine, kus on kaup toodetud ja ka muid andmeid, milline on täpne toiduainete koostis jne.
Mõnikord ei ole seda infot pakendile lahti kirjutatud. Toidu koostis peab olema jälgitav. Kes teab, siis on olemas vastavad koodid ja numbrid, mille abil saab tuvastada näiteks tootja, aga tarbija loomulikult neid numbreid ei tea.
Teine, me peame paratamatult tegema valiku, mida pakendile kanda. Ega me ei saa iga tootega raamatut kaasa panna. Info üleküllus, pakendile peenes kirjas kirjutamine ning kogu see märgistusega seotud probleemide ring on probleemiks ning sellega tegeleb ka Euroopa Komisjon.
Siseriiklikult näen ma, et igasuguseid märke kipub olema juba liiga palju. Minulgi on juba raske, sest üldtuntud märke on kusagil 15-16 ja neid tuleb juurde. Tarbijal läheb järjest raskemaks orienteeruda. Ma arvan, et tulevikus peame kusagilt maalt konsolideeruma ning koostööd tegema. Ma arvan, et tarbija on kuni kümme märki veel võimeline haarama, aga enamat väga mitte.
Kolmandaks tooksin välja kaubanduse omamärgitooted. Nende osakaal on Euroopas suurenemas. Erinevates riikides on nende osakaal erinev, Eestis on omamärgitoodete osakaal kusagil 10-15 protsenti. Leidub riike, kus nende osakaal on jõudnud juba üle 40 protsendi, näiteks Suurbritannias või ületanud 30 protsenti, nagu Saksamaal.
Mina iseenesest seda väga heaks trendiks ei pea. Ma ei arva, et kaubanduse omamärgid peaksid kaubanduses domineerima. Ma arvan, et tarbija tahab toodangut eelkõige tootja ja tööstuse päritolu järgi, mitte selle järgi, kes toodet kaubastab.
See on minu jaoks muret tekitav trend ning pigem ma näeksin, et oleks nii, nagu ma hiljuti nägin Genfis, kus ühes suures kaubanduskeskuses oli lettidel umbes 20 erinevat sorti loomaliha ja iga loomaliha tüki juures oli info, kust talust see lihatükk pärit oli.
Ma arvan, et see on ideaal, kuhu tegelikult võiks jõuda ka Eestis ning see on see mida tarbija soovib, mitte et meil oleks omatooted ning tootjad ning töötlejad anonüümsed. Nii et selles suunas tuleb liikuda.
