SERIAALI "PANK" ARVUSTUS | Kolmas osa on seni parim. Mis toimus panganduses tegelikult?

 (65)
Pank
sularahaautomaatFOTO: Marko Mumm

Seriaali "Pank" kolmandas osas polnud enam tunda venitamist, mille üle võis viriseda esimeses ja teises osas.

Nordbanki finantsturgude üksuses oli väga kenasti edasi antud tolleaegne Eesti krooni devalveerimisspekulatsiooni olustik.

Hongkongi dollari oli 1997. aastal löögi all, mida Pisuke väikelast hällist tõstes pomises. Rahvusvahelised spekulandid otsisid järgmisi valuutakomitee süsteeme ja ohvreid ning nii hakati spekuleerima selle üle, et Eesti kroon seotakse lahti Saksa margast.

Nordbank (Hansapank) oli Eesti suurim pank, kelle kaudu sai võtta nägemust kroonist. Kindlasti polnud see üksuse jaoks tavaline päev, kui äkki tahtsid kõikvõimalikud välismaised nimed (pangad) saada Nordbankilt hinda Saksa marga ja Eesti krooni tulevikutehingule forwardile ja müüa kolme kuu pärast Eesti krooni kohe kokkulepitud kursiga. Tavapäraseid Kapa-Kohila ehk kohalike klientide tehinguid tol päeval eriti ei tulnudki.

See, et kõik tahtsid ainult seda krooni kolmekuulist tehingut, ajas Pisukese (Raasuke) segadusse ja kui küsiti sama valuutapaari kuue kuu tehingule hinda, ütles ta keskendumisraskuste tõttu hoopis kolme kuu omad ehk andis vale tootehinna. Tehingu vastaspool nõustus hinnaga ja tehing sõlmiti. Pisukesel oleks olnud väga vaja kohe minna koju naise ja haigestunud lapse juurde, et viia nad haiglasse, kuid tööl oli nii kiire. Ta valis töö ja kaotas pere, kes kolis minema tagasi vanematekoju maale.

Seotud lood:

Alles hiljem samal päeval tehinguid läbi vaadates selgus eksitus, kuid midagi polnud teha. Kokkulepe on kokkulepe. Tehing on tehing. Pangal oli hoopis teistsugune positsioon kui arvatud ja see ähvardas hävitada muidu igati soodsate krooniostutehingute kasumi. Soodsa muidugi juhul kui kroon püsis. Spekulantidele soodne kui kroon oleks kukkunud. Viimasel puhul oleks pank olnud võetud positsioonide tõttu ohus.

Huvitav vahepala oli see, kui diileritele öeldi, kas te ikka saate aru, et te võimaldate praegu krooni ründamist. Saate aru, et krooni rünnatakse? Pole stabiilset krooni, pole majandust, pole riiki. Et kroon on ohus, see diilereid ei huvitanud – see on ainukordne teenimisvõimalus, tühja sellest, kas kroon säilib või mitte. Nemad nõudsid tehingulimiite juurde, et teenida suuremat kasumit, kuid panna ka kroon veel suurema surve alla.

Kui Eestis tegutsenud pangad poleks võimaldanud teha krooniforwardeid, poleks spekulandid saanud lihtsalt krooni rünnata. Kolmekuuliste Saksa marga ja Eesti krooni forwardite vormis laenati Eesti kroone välja 20% intressitasemega, mis oli pangale muinasjutuline teenimisvõimalus eeldusel, et kroon ei kuku. Intressitõus on valuutakomiteesüsteemis palaviku kerkimine ehk loomulik sisseehitatud kaitsemehhanism.

Kui intress oleks kerkinud väljakannatamatult kõrgele, tekkinuks oht, et valitsus võib panna krooni kursi vabaks laskmise ja devalveerimise riigikogus kinniste uste taga erakorralise punktina kolmele koheselt üksteisele järgnevale lugemisele ja kui asi tehtud, oleks rahvast tagantjärele informeeritud.

Rahval oli väga tugev usk krooni ja sellesse, et valitsus ja riigikogu ei muuda krooni kurssi kunagi. Õnneks ei muutnudki, kuid miks pidid seda uskuma võibolla esimest korda Eestist kuulnud mõni aasta Londonis pangas või riskifondi kauplemislauas olnud tegelased? Siinmaal aga nämmutati mantrat, et kellele see devalveerimine peaks kasulik olema. Eesti majandus impordib tootmissisendid, et siis eksportida. Seega devalveerimine ei annaks eksportööstusele tulu. Seda ei tunnistatud, et alati ei peagi keegi kasu saama. Sündmused võivad lihtsalt juhtuda. Maavärinad toimuvad pingete kasvades. Miks nad toimuvad? Kes nendest kasu saavad?

Samuti nagu 1997-1998 tekkis Eesti krooni vastu ka 2008. aastal spekuleerimistuhin. Tookord andis ettekäände valitsus, kes ei tunnistanud majanduse olukorra kiiret halvenemist ning riik ei kärpinud varakult kulusid, mistõttu tuli seda hiljem palju valusamalt teha. Etevõtjate tulud kahanesid, mistõttu nad hakkasid kuludega tegelema. Ka riigi tulud kuivasid kokku, kuid siis lihtsalt passiti, lootes vist Messiase saabumist. Korrast ära riigirahandus ja valuutakomiteesüsteem ei käi kokku.

Loe veel

Tagasi filmi juurde. Pisuke läks järgmisel hommikul vara panka ja hakkas enne teiste diilerite saabumist helistama teistesse Eesti pankadesse ja katma eelmisel päeval tehtud kuue kuu Saksa marga ja Eesti krooni kuuekuulise tuletistehingu viga, püüdes sama tehingut saada teistest Eesti pankadest. Tundus, et see õnnestus.

Tegelikult teati üsna kohe ka teistes pankades, et krooni rünnatakse, sest välispangad püüdsid läbi teiste pankade teha sama tehingut mis Hansapanga kaudu. Aga las see olla, see pole dokumentaalfilm.

Üksuse riskijuht, kes lihtsalt eelmisel päeval arvuti taga positsioonilimiitide jälgimise asemel tolknes diilerite juures, jõudis järgmisel päeval Pisukese veale jälile.

Teine pangadusega seotud filmiosa läbiv joon oli Kodupank, kus püüti rääkida Hoiupanga lugu.

Umbes samal ajal (tegelikult aastal 1993) Kodupangas (Hoiupangas) oli Mati (Olari Taali) esimene tööpäev. Hoiupanga olustik Taali pankade saabudes oli väga hästi edasi antud. Nõukogude süsteemi hoiukassade olustikku oli kõikjal. Nõukogude-aegne mööbel, neli telefoni juhi laual (kuigi tol ajal olid juba kaasaegsed lauatelefonid), kus piisanuks ühest telefonist. Kapiukse avanedes sealt väljapudenenud kehtetud Nõukogude rublade pakid... Äkki läheb kunagi vaja...

Miljöö lagi oli lõunasöögi serveerimine pangajuhi kabinetis, nagu tegemist oleks Nõukogude ministeeriumi ja ministriga. Ümberkorralduste aeg oli tulemas. Sümbolistlikult oli hästi tabatud seinale loomatopiste paigaldamine, on ju Taali jahimehekirg teada. Siis veel see ajast ja arust kardinate akende eest mahakiskumine, mis andis märku, et uus aeg on saabumas – tuleb hoiukassasse sisse lasta pangandusetuuled.

Hoiukassade probleeme iseloomustas juhtide jutuajamise käigus selgunud arvud, kui palju tuleks Kodupangas töötajaid koondada. Panga palgal olid isegi tuletõrjujad. Rääkimata sellest, et hoiuraamatu aeg oli läbi, raamatupidajaid oli üle, sest pangandust sai automatiseerida arvutite abil.

Taali teeneks tuleb pidada Hoiupanga kaasaajastamist, kuid kahjuks ka hilisemat võimuihalust pangas olulise aktsiaosaluse saamise vormis vahendeid valimata ja rikkaks saamise kihk Hoiupanga Töötajate AS ja Daiwa afääri näol viis panga kindla sundabieluni Hansapangaga. Filmis oligi jutt sellest, kuidas Mati rääkis pangajuhtidele, et ostame Hoiupanga aktsiad aktsiapakkumisel ning panga börsile minekust. See toimus aastatel 1996-1997.

See aktsiaemissioon ja börsile minek oli ühtlasi maksahaak Hansapangale, kellel polnud Hoiupanga vastu just kõige soojemad tunded. Rootsi hoiukassa FöreiningSparbanken, hiljem tuntud kui Swedbank, oli samuti ostnud Hoiupanga aktsiaid ja tahtis pangas võimu.

H2 ehk Hansapanga ja Hoiupanga ühinemine muutus Hansapanga jaoks Trooja hobuseks, kustkaudu Swedbank pääses Hansapanka ja lõpuks neelas selle alla. Hansapankurite eelistus oli, et Hansapangas saaks strateegiliseks investoriks (mitte ainuomanikuks, isegi mitte suuromanikuks) Rootsi ettevõtjate pank SEB, mitte Rootsi hoiukassa Swedbank, kuid läbi Hoiupanga said nad Hansapanga kätte. SEB sai endale hoopis Ühispanga ja Tallinna Panga, kes samuti liitusid.

Loodetavasti näeme seda Panga järgmistes osades, kuidas Eesti pangandusse saabub Rootsi aeg ja kuidas otsustama harjunud pangajuhid (ühtlasi omanikud) saavad teada, et uus peremees tähendab nende otsustamise lõppu.

Minu arvates on see seni seriaali parim osa, kus kadunud on eelmiste osade põhiprobleemiks olnud aegluubis filmi kulgemise tempo, mis tekitas küsimuse: kas film tehti Läti ekspordipotentsiaalile mõeldes? Lätlastele uskumusele oleks see kinnitus eestlaste aegluse kohta. Seekord oli suuri pangandussündmuseid ja venitamist polnud märgata.

Arvustaja töötas tol ajal panganduses.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare