Sillamäel tehakse haruldast jäätmekütust
“Biolagunevate jäätmete olmeprügist väljasorteerimine on mõttetus, tegelikult lausa kahjulik, sest see on rahaliselt ja ümbritsevale keskkonnale kallim lahendus,” ütleb üks firma Ecocleaner juhatajaid Tommy Biene.
Ecocleaner on noor Eesti firma, mis selle aasta algusest opereerib Sillamäe endise prügimäega. Enam nad seda prügimäeks ei nimeta, parem sõna on terminal. “Me oleme tööstusettevõte, mitte prügimägi,” lisab teine Ecocleaneri juhatuse liige Indrek Paal.
Protsess ise on lihtsustatult järgmine. Tuleb prügiauto segaprügikoormaga. See kaalutakse ja kallutatakse maha. Nüüd läheb mass läbi purustaja. Suured tükid hakitakse. Oluline on purustada ka kilekotid. Kuna prügi pakitakse enamasti kilekottidesse, kuhu õhk ligi ei pääse, on seal kerge tekkima mädanemine, haisud ja happelised vedelikud. Seejärel pannakse kogu purustatud sodi suurtesse kuhjadesse – aunadesse, mis kaetakse pealt jäätmekompostiga. See ongi võtmemoment. Kuhjades hakkavad tööle mikroorganismid. Need söövad sodi sees leiduvat süsinikku, joovad vett peale ning kuumutavad jäätmeid, millest eraldub veeaur. Ecocleaner ise baktereid ei kultiveeri ja kuhjadele ei lisa. “Baktereid on kõikjal meie ümber, nad tulevad ise koos prügiga kohale,” selgitab Biene. Kuidas bakterid tööle panna, tundub kirjelduse järgi lihtne, kuid on tegelikult täppistöö. Prügikuhjadel on oma spetsiifiline konstruktsioon, mis tagab värske õhu juurde juhtimise ja kuumuse ning veeauru eemaldamise. Firma on neile teadmistele võtnud Eestis ka kasuliku mudeli tunnistuse. See-pärast pelgab Biene Ärilehe fotograafigi päris igale poole ligi lasta.
Bakterid teevad kogu töö
“Bakterikuhjas” tõuseb temperatuur 70–75 kraadini, niimoodi prügi kuivab ja patogeenid hävivad. Indrek Paal viitab, et tänu sellele on nad lahti saanud ühest tavapärasest nuhtlusest – lindudest ja rottidest. Neil pole siin pesitsemis- ega söömisvõimalusi. Üks suur võit on ka haisu puudumine. Kuhja otsa võib vabalt ronida – kui sealt peoga võtad ja nuusutad, on lõhn muidugi tunda, kuid hingematvat ega silmi kipitama panevat haisu pole.
Siin selgub ka, miks peavad Paal ja Biene praegu populaarsust koguvat biojäätmete sortimist kahjulikuks. Toidujäätmetest koosnevast poolvedelast lögast on lihtsalt väga raske midagi kasulikku teha. Õhk sinna juurde ei pääse, bakterite tekitatavat aeroobset lagunemist ei toimu. Asi läheb lihtsalt mädanema ja on prügimägedel ohtliku metaani ja toksiinide allikaks. Nii võiksidki Ecocleaneri puhul biojäätmed jääda tavalise segaprügi sisse.
Kuhjades seisab purustatud prügi üks–kolm kuud. Sealt edasi on kaks võimalust. Nüüdseks kuivanud ja mikroorganismide poolt sodist puhtaks söödud prügi sõelutakse ja hakitakse, mille tulemuseks on kas jämedama fraktsiooniga jäätmekütus või peenema fraktsiooniga mullasarnane saadus.
Jäätmekütuse saab katlas ära põletada ning toota soojust ja elektrit. Näiteks kui seda Kundas tsemendiahjude kütusena kasutada, jääb ka kogu tekkiv tuhk tsemendi sisse. “Seda võiks nimetada 100%-seks taaskasutuseks,” ütleb Biene. Firma teise tootega, prügist valmistatud mullaga tuleb näha rohkem turundamisvaeva. Kui maht on tuhandeid tonne, siis seda ämbriga vanaema peenramaale ei tassi. Mehed räägivad võimalikust mahajäetud karjääride täitest, poolkoksimägede kattest, metsade või rohumaade rekultiveerimisest.
