Minister Tõniste võrdles aktsiisipoliitikat maasikate müümisega. Aktsiisikao numbrid pidavat olema spekulatiivsed. Et kui näiteks maasikamüüja teenib 1000 eurot, aga mõtleb, et võiks teenida 2000 eurot ja tõstab selleks turuhinda, siis müüja ei teeni ikka rohkem kui 1000 eurot, sest inimesed ei taha kallimaid maasikaid osta.
Eesti riik lootis tänavu teenida aktsiisitulu 341 miljonit eurot, aga rahandusministeeriumi andmetel laekub aktsiisi koos käibemaksuga enam kui 100 miljonit eurot vähem. Väidetakse, et kuna 341 miljonit eurot on ulme, riik pole sellist aktsiisitulu kunagi teeninud ega teeni, siis seega pole järelikult ka eelarve midagi kaotanud.
Tõesti, kui õlleaktsiisile oleks jäänud 70 protsenti lisamata ja alkoholi aktsiisitõusud tervikuna jäänud mõistlikesse piiridesse, siis poleks saanud ka laekumise prognoosi ulmelisi numbreid sisse kirjutada.

Aga aktsiisid siiski ulmelises tempos tõusid ja 341 miljonit eurot eelarvesse kirjutati. See on ametlik number, millest ei saa üle ega ümber. Sellist alkoholiaktsiisi laekumist nägi tänavuseks aastaks ette rahandusministeerium, see number kirjutati eelarveseadusesse sisse ja see raha on ka eelarveseadusega laiali jagatud.

Kevadises majandusprognoosis hindas rahandusministeerium tänavuseks piirikaubanduse alkoholiaktsiisi maksukaoks 84 miljoni eurot, kriitikute hinnangul on see alahinnatud. Aga sõltumata sellest kui suur see summa on, igal juhul maksukadu on raha, mille riik on kaotanud. See on arvutatud eestimaalaste ostukogustelt Lätist ja soomlaste ostumahtude vähenemistelt Eestis. Nendelt alkoholikogustelt, millelt Eesti eelarvesse aktsiis laekumata jääb, laekub Läti maksumääraga aktsiisitulu Läti eelarvesse. See on eestimaalaste kinnimakstud maksutulu, mis sinna läheb.

Tuleme nüüd tagasi minister Tõniste maasikamüüja näite juurde. Nii nagu ka maasikate puhul, jätavad ostjad ülehinnantud kauba ostmata ja ostavad sellelt müüjalt kellel kaup odavam. Miks peaks ka Eesti tarbija ostma kallist kaupa Eestist, kui piirikohtades Valkas ja Ainažis on kaup poole odavama hinnaga saadaval? Maasikanäite puhul on ahne müüja Eesti riik, kellel jääb raha saamata ja kallis kaup riiulile kopitama. Läti riik on aga müüja, kes oma mõistliku hinnaga kaubast kiiresti lahti saab.

Üks aspekt on siin veel. Isegi selle ahne maasikamüüja tavakäitumise puhul oleks arulage ette kujutada, et veel saamata 2000 euro eest oleks see müüja ette ära tellinud endale vajaminevaid kaupu ja teenuseid. Aga riik just nii arulagedalt käitub, sest see eelpoolmainitud 341 miljonit eurot ulmelist aktsiisitulu on viimse euroni eelarveseadusega kulutusteks laiali jagatud.