Üldjoontes ei erine majade turul aset leidev mingil moel korteriturust, sest kriisi perioodil hakkasid nii korterite kui eramute ostjad väärtustama rohkem täielikult valmis lahendusi, kuhu enam ise käsi külge panema ei peaks. Pigem makstakse kõrgemat hinda teadvustades, et vana või poolelioleva kinnisvara korrastamine kulutab rohkem aega, kui töö ja pere kõrvalt soovi ohverdada oleks. Majade puhul on aga kontrast siiski suurem, sest majaostjad on keskmisest kõrgma sissetulekuga inimesed, kes on seeläbi ka korteriostjatest mõnevõrra kapriissemad. Nii ongi turul hulganisti selliseid vanemaid eramuid nii Nõmmel, Pirital kui looduskaunites linnalähedastes piirkondades, mille puhul võiks asukohast ja ka küllaltki mõistlikust hinnatasemest lähtudes eeldada, et ostuhuvilistest puudust ei peaks tulema. Kui aga hoone vajab suuremat remonti, sopilise planeeringu tõttu ümberehitustöid või halvemal juhul ka küttesüsteemi (vanadel sageli ainult puupliit ja ahi) vahetust, mis on viimastel aastatel väga teravalt päevakorral, võivad müügiperioodid lausa aastate pikkuseks venida.

Halvemal juhul peab potensiaalne ostja pealtnäha üsnagi kobedat maja, mis asub kenas kohas, vaid lammutamist väärivaks.

Kurval kombel ei taju varaomanikud ise eriti hästi turul toimuvat, sest nagu ikka kinnisvara puhul, määratakse müügihind naabruses asuva maja müügihinna järgi, mis omakorda kehvemal juhul juba 2 aastat müügis olnud. Tekib tupikseis, kus omanikud on sunnitud kuude möödudes tõdema- hinda tuleb kas alandada või objekt müügist maha võtta, sest ostjad valivad samas piirkonnas uuema maja kasuks, mille hind ei olegi märkimisväärselt pakkumises olevatest vanematest eramutest kallimad. Olukorda kõrval hinnates jääb mulje, justkui oleksime sovjetiajastusse tagasi langenud- varaomanike endi hinnangul peab vana maja maksma vähemalt sama palju, kui uus. Soovitatavalt rohkemgi, nagu kunagi kehtis mistahes sõiduautode korral.

Head nõu ei ole lihtne anda, sest igal majal on oma ajalugu, mida omanik väärtustab, hulk mälestusi ja tuhandeid töötunde, mida majja panustatud. Kuid emotsiooni hindab siiski vaid omanik ise, teistele on see vaid kena lugu rääkimiseks. Kuidas siis ikkagi leida see õige hind, millega vanemale majale ostja leida, kui naabri maja hinna kaudu tuletamine müügiprotsessi rukkisse juhtis?

Lihtsam metoodika on määrata kõigepealt müüdavale majale hind tingimusel, et see oleks värskelt renoveeritud ning kaasajastatud. Seda on lihtne teha juba seetõttu, et ehitushinnad ja krundihinnad erinevatel piirkondades on küllaltki läbipaistvad ja nii on sisse arvestatud ka juba asukohast tingitud väärtuse kasv või langus. Alternatiivse, juba korrastatad hoone hinnast tuleb maha lahutada kõik renoveerimisega seotud kulutused ja ongi vana eramu hind käes. Lihtne loogika, mida vahel tuleb korrigeerida 5% ühele või teisele poole, kuid selliste kõikumisega asi piirdubki.