Soomlanna ehitas majavaremetest Peipsi äärde külalismaja
Nüüd Marja Korpimäki enam ei mäletagi, mis sai otsustavaks, et ta omaaegses mõisakeskuses lootusetult lagunenud moonakamaja ära ostis. Oli see siis neljasaja meetri kaugusel loksuv Peipsi järv, paiga eriliselt hea aura, soodne tähtede seis, tahtmine oma elus midagi muuta või see kõik kokku. Igatahes rajas ta Rannale lagunenud maja asemele põneva kahekorruselise hoone, kus on tema kodu ja ühtlasi külalismaja. Marjast endast on kujunenud selle kandi seltsielu üks olulisemaid tegelasi.
Maakivist müürid
Hoone oli juba aastaid tühjana seisnud. Nagu Marjale räägiti, laastas 1971. aastal seda veel ka tulekahju. Majast olid järel müürid ja osaliselt säilinud katus, mille all seistes Marja vaimusilmas ette kujutas, missugune see on tulevikus. Isegi plaani joonistas valmis.
“Kõige esimene detail oli millegipärast suur söögilaud. See ongi praegu just sama koha peale saanud,” naerab Marja. Õige varsti pärast plaanipidamist läkski ehitus lahti, Marja usaldas müürid ehitusmeeste hoolde.
Järgmisel korral maja külastades sai naine peaaegu šoki, kui avastas, et mehed olid katuse maha võtnud ja maja sisu välja pildunud. Prahti tuli varemete vahelt välja viia lausa koormate viisi. Palju huvitavaid ideid tuli ehitamise käigus, osa vaheseinu on avaruse huvides maha võetud. Kaarjas aknake elutoa ja köögi vahelises seinas tekkis juhuslikult. Kui töölised parasjagu kunagist aknakohta kinni müürisid ja kõik polnud veel päris valmis, lasi Marja meestel töö lõpetada, sest nii tundus talle kõige ilusam.
Algselt ühekorruseline maja sai juurde veel teisegi korruse. Sinna viib käänuline trepp ning seal on kuus tuba, kus saab ööbida tosinkond inimest. Eriti suur tähendus on aga ülakorruse kahel rõdul – üks päikesetõusu, teine loojangu vaatamiseks. Neilt avanevat lummavat vaadet ei ole jätnud imetlemata ükski Marja külalistest. Soomlastest sõprade ja tuttavate jaoks kujutab see kõik tõelist eksootikat. Kui aga arvestada seda, et vaevalt kolmesaja meetri kaugusele jääb suur maantee, kust kolm korda päevas on võimalik bussiga otse Tallinna sõita, siis mingist ääremaast pole juttugi.
Olulised küttekolded
Marja majja sisenedes hakkab kõigepealt silma suur ja uhke kamin. Soomlanna armastab elavat tuld ja seepärast saigi kamina ehitust alustatud esimesel võimalusel. Ka küünlaid põleb Marja majas alati ohtralt. “Soomes põletatakse küünlaid rohkem kui Eestis, eriti pimedal ajal. Juba augustis hakkab suurem küünalde põletamine peale,” selgitab Marja.
Pisike ajalugu on maja teistelgi küttekolletel. Puhketoas uhkeldav valgetest kividest ahi pole mitte traditsiooniliselt nelinurkne, vaid moodustab omapärase kolmnurga. Valged kivid hakkasid Marjale silma Tallinnas ühes ehitustarvete kaupluses, kus ta need ühes miniaga sõiduautosse ladus ja Rannale toimetas.
Isemoodi nurgeline on ka köögipliit. Ülemises truubiääres on hulk omaaegseid söetriikraudu, mis on kohapealt leitud või Marja tuttavate toodud.
Helsingi lähedal Nummelas elades oli Marja aeg-ajalt unistanud, et ostab endale majakese Itaalias, sest reisidel oli see maa talle meeldima hakanud. Nüüd sundis süda aga hoopis tuulise Peipsi äärde. Vanades müürides ja kivides oli midagi, mis meenutas Itaaliat. Marja istutas müüride vahele lilli ja taimi ja lõpuks tekkis sel moel lilleklumpide ja radadega itaalia aed. “Ongi mu Itaalia hoopis ligemal, üle lahe. Siia sõit on odavam ja pole ka liiga palav,” loetleb Marja Peipsi kandi eeliseid Itaalia ees.
Kollase kassiga üle lahe
Terve elu on Marja olnud linna-inimene, aga 2001. aastal sõitis ta koos kollase kassi Mahkega üle lahe, et maale kolida. Kuningliku hoiakuga kass oli kuulunud Marja nooremale pojale, aga temast kassipidajat ei saanud ja nii tuli Mahkelgi kodumaad vahetada. Igatahes tundub ta siinse eluga ülimalt rahul olevat.
Hallikirju koer Rosa tuli Marja koju mõni aasta hiljem ning tema on kohalik, aga tundub, et mõistab nii eesti- kui ka soomekeelset juttu. Rosa asus omal moel perenaise ettevõtmist toetama. Suvel armastab ta mängida kohalikku giidi ning juhatab külalisi ühe vaatamisväärsuse juurest teiseni. Koera teadmised on külalistele silma torganud, mistõttu käivad nad Marjalt aeg-ajalt luba küsimas, et Rosa giidiks kaasa võtta. Viimasel ajal on Rosa aga valivaks muutunud, igaühele pole ta nõus ümbrust tutvustama.
Mitte äri, vaid elustiil
Aprilli algusest oktoobri lõpuni on Marja maja avatud külalistele. Soomlannale on see pigem elustiil kui äri. “Pool aastast on siin mu töö, teine pool mu kodu,” ütleb ta.
Enesestki mõista käib Marja majas suvel rohkesti soomlasi, aga see paik võlub järjest enam ka eestlasi. Marja kolm last – tütar Taru ning pojad Eero ja Timo – on kõik juba abielus ning elavad Soomes. Vastastikku käiakse külas sagedamini kui ajal, mil ema veel Soome pinnal elas.
Kui Eestisse tulles ei osanud Marja peale “tere” ühtki eestikeelset sõna, siis nüüd kõneleb ta vabalt. Esimeseks abiliseks oli raamatukogust võetud keeleõppelint, edasi juba tuli kõik tänu ta enda avatud olekule ja siirale huvile paiga ja inimeste vastu. Varsti hakkas ta tantsima kahes Ranna rahvamaja tantsurühmas ning käsitööd tegema. Tänavu sügisest õpetab Marja kohalikele soome keelt.
“Rannal on nüüd mu kodu ja mulle meeldib siin,” tunnistab Marja. Seda, et üks ta esiisadest on 1699. aastal ilmselt Eestis sündinud, sai Marja alles hiljaaegu teada oma tädilt.
