Janseni sõnutsi on Balti riigid väiksed, turg on väike ning seetõttu peaks rohkem tegema riikide vahel koostööd. Üks koostöö näide võiks olla lennundus.

„See on peas kinni, et igal riigil peab olema oma lennufirma. Isegi rootslastel ei ole,“ rääkis ta. „Kui isegi Skandinaavias on ühine lennufirma, siis miks peab Balti riikidel olema igaühel oma?“ tõstatas ta küsimuse.

Läti koordinatsioonikeskuse nõunik Dita Erna Sile lausus, et lennufirma on tõenäoliselt Balti riikidele identiteediküsimus. „Muidugi kutsun ma kõiki ühinema meie Air Balticuga, mis on suurim lennufirma Baltimaades,“ ütles ta, kuid lisas, et ta teab, et seda ei juhtuks.

OECD esindaja Zuzana Smidova selgitas, et inimestele tuleb selgitada, millised on nende valikud. „Ka lennufirma hoidmisel tuleb inimestele selgitada, et selle ülevalpidamiseks vajalikku raha oleks võinud kasutada kusagil mujal, näiteks tervishoius,“ rääkis ta. „Inimesed tahavad oma ettevõtteid, aga vaid senikaua, kui nad saavad selgelt aru, mis see maksma läheb,“ tõdes Smidova.

Arengufondi majandusekspert Kristjan Lepik märkis, et lennufirma küsimus on üks, ehk küll ekstreemne näide Balti riikide koostöövõimalusest.

Paneeldiskussioonist jäi kõlama, et Euroopast vaadatuna võiksid kolm Balti riiki teha oluliselt rohkem koostööd. Seda kasvõi ülikoolide ja teaduse vallas, sest riigid on väikesed ning ühes riigis ei ole kõikidel aladel paratamatult tippteadlasi.

Läti koordinatsioonikeskuse nõunik Dita Erna Sile lausus, et koostöökokkulepped on nii Leedu kui Eestiga, kuid paberil väga ilusana paistavad ideed ei pruugi päris elus töötada.

Riigikantselei strateegiadirektor Margus Sarapuu tõi näiteks Eesti ja Läti piiril oleva Valga ja Valka, kus sisuliselt on üks linn jagatud kahe riigi vahel ja kus meditsiiniteenustes on keerukas koostööd teha, sest mõlemad riigid kaitsevad oma riigieelarve huve. „Eesti ei taha, et meie eelarveraha läheks Lätti ning Läti omakorda ei taha, et nende eelarveraha läheks Eestisse,“ selgitas ta.