Soraineni partner: tundub, et Eestis on hädasti vaja ühiskondlikku kokkulepet selles osas, kes me tahame olla
Kõik põhinevad märkimisväärsetel õiguste piiramisel ja pärsivad seaduskuulekat ettevõtlust ega peata kurikaelasid, keda seadused nagunii ei huvita. Tekkis mulje, et Eestis on leiutatud ajamasin ning külastame kollektiivselt Krimmi sõja aega. Selliseid vaidlusi peeti nimelt läänemaailmas enne, kui piiratud vastutusega ning lihtsalt asutatavad ühingud muutusid maailmas universaalseks sel lihtsal põhjusel, et nii pääses valla ettevõtlus, mille tulemusi oleme võinud viimased paarsada aastat imetleda.
Artiklist ilmneb, et Eestis on üle 217 000 äriühingu, millest suurem osa seisab niisama. Võrdluseks: Soomes on registris pea 1,4 miljonit ettevõtet. Ka nendest seisab enamik niisama. Soomes on hinnatud, et aktiivseid ettevõtteid, mis ei ole mikroettevõtted, on ainult ligi 20 000. Eesti on suhteliselt tublim, sest meil on maksuameti andmetel selliseid ettevõtteid umbes 10 000. Laias laastus sarnaneb Eesti seis registreeritud ettevõtete arvu ja aktiivsuse osas Soomega ning tõenäoliselt avaneb sama pilt igal pool maailmas.
Miks neid mitte midagi tegevaid ühinguid siis sellise hooga vorbitakse? Suur hulk nendest on ühingud, mis algselt asutati mõne äriidee realiseerimiseks, mis ei käivitunud soovitud moel. Enamik ettevõtteid ei lähe käima nii, nagu nende loojad lootsid. See ei pruugi tähendada suuri võlgasid, vaid lihtsalt hääbumist tulu puudumisel. Seadusega ettenähtud likvideerimine on Eestis keeruline ja kulukas ning seda niisama ette ei võeta. Lihtsam on 0-deklaratsioone esitada. Tihti on ka mõistlikum jätta majandusaasta aruanded esitamata ja oodata, kuni äriregister ise ühingu tasuta ära kustutab.
On ka suur hulk ühinguid, mis asutatakse algusest peale teadmisega, et ühing ei hakka ise aktiivselt äritegevusega tegelema ja see on mõeldud ainult kahe-kolme tehingu tegemiseks. Tüüpiline näide on valdusettevõte, mis soetab oma elukaare esimese tehinguna kinnisvara, võib seista aastaid registris paremaid aegu oodates ning nende saabudes teeb teise ja viimase tehingu kinnisvara müües.
Artiklis on prioriteetse probleemina välja toodud, et Eestis on palju ühinguid, mis ei ole esitanud majandusaasta aruandeid. Usun, et Soomega võrreldes on lood Eestis eeskujulikud. Soomes nimelt leidub majandusaasta aruandeid ainult 186 000 ettevõtte kohta ehk neid on esitanud umbes kümnendik registris olevatest ühingutest. Eestis on suhtarv palju suurem.
Huvitav on ka ettepanek võtta üle Soomest pankrotiombudsmani laadne institutsioon. See on hea idee, kindlasti tuleb aga see üle võtta sama eesmärgiga mis Soomes. Soomes pole pankrotiombudsmani eesmärk jõuda pankrotistumise juurpõhjuseni, et siis asi politsei ja prokuratuuri kätte anda ja pankrotistunud ettevõtjat karistada, nagu artiklis väideti. Pankrotiombudsmani esimene ülesanne on arendada head pankrottide haldamise tava ning valvata pankrotihaldurite tegevust. Eesmärk on muuta pankrot tõhusamaks ja kiiremaks nii võlausaldajatele kui ka võlgnikele. Oluline osa ombudsmani tööst on võlgnike õiguste kaitse. Jah, ombudsman ka sekkub vajadusel, kui on kuriteokahtlusi, aga prioriteet on pankroti-institutsiooni hea toimimine.
Probleem võlgu jäävate ettevõtetega on täiesti olemas. Ettevõtlusega kaasneb alati risk. Kui tahame, et riski ei oleks, siis peame vabast ettevõtlusest loobuma ja majandustegevuse riigistama.
Tänu e-Eestile on meie ettevõtjatel erakordselt head võimalused oma riske juhtida. Eesti ettevõtjal on lihtne kontrollida, kas tema koostööpartner on esitanud majandusaasta aruande ning maksuameti leheküljelt võib vaadata sendi täpsusega, kui palju koostööpartner on eelmisel kvartalil makse maksnud ning sellest järeldused teha. Arvan, et sellist läbipaistvust ja tausta kontrollimise võimalust ei ole kusagil mujal maailmas. Soome ettevõtja saab enamasti kontrollida ainult seda, kas majandusaasta aruanne on esitatud ning maksuvõla olemasolugi saab ta teada ainult koostööpartnerilt maksutõendit küsides. Ettevõtjad võiksid esimese asjana neile antud võimalusi rohkem kasutada.
Eestis kasutatakse ettevõtete likvideerimiseks tõesti anomaalselt palju variisikuid. Selle põhjuseks ei ole eestlaste kõlbelisuse puudus, vaid tõsiasi, et aruande esitamata jätmine või netovara negatiivseks viimine on kõige odavam ja kiirem viis tülikaks muutunud ühingust lahti saada.
Tundub, et Eestis on hädasti vaja ühiskondlikku kokkulepet selles osas, kes me tahame olla. Oleme selgelt kahestunud. Ühest küljest räägime, et tahame olla teerajaja uues uljas e-maailmas, mille vältimatu eeldus on, et ettevõtlust takistavat ja pidurdavat bürokraatiat on vaja vähendada. Minimaalselt peaksime enda väljahõisatud loosungid tegelikkuseks tegema. Teisest küljest kibeleme lauskontrolli ning totaalse riigi sekkumise järele. Isegi Karl Marx tunnistas, et tee põrgusse on sillutatud heade kavatsustega.
