Laste ja noorte tööharjumuse ja huvide kujunemist peaks nii riik kui ka perekond soosima - küsimus on ajas ja viisis. Laste majanduslik ekspluateerimine, mis võis olla norm veel sada aastat tagasi ja mida mõnes maailma paigas siiski tehakse ka praegu, on aga keelatud.

Varajasemas lapsepõlves (enne teismeiga) õpitakse tööd peamiselt mängides või perekonnaliikmetega koos tööd tehes. Me kõik oleme mänginud kooliõpetajat, bussijuhti, politseinikku või oma vanemate ameteid. Need mängud võivad olla tõsised, kuid enamasti on nad vabad tasu kategooriast (s.t lapsed ei oota töö mängimise eest palka). Teine peamine viis on perekonnaga koos kodutööde tegemine, mis üldjuhul ei ole samuti rahaliselt tasustatav (me ei maksa lastele, et nad oma mänguasjad toas korda sätiksid või kui nad meiega koos süüa teevad).

Hilisemas eas, kui tekib huvi päris töötamise vastu, tuleks seda ka mingil viisil võimaldada, seades samal ajal laste heaolu ja arengu kesksele kohale. See tähendab, et töö ei tohi segada lapse haridusteed, huvialadega tegelemist ega niisama puhkamist. Üks aspekte on kindlasti turvaline töökeskkond, mis vastab laste arengule ja kus ei käituta nendega halvasti (ei karjuta ega ühmata).

Kui soovime olla laste- ja peresõbralik riik, siis on riigil kohustus teha kõik selleks, et lapsed saaksid kasvada ja kogemusi omandada turvalises keskkonnas ning neile oleksid loodud võimalused hariduse ja kogemuste omandamiseks