Sukad kuulusid lahutamatult meeste rõivastuse juurde
Esimesi kootud sokke on Saksa sukamuuseumi andmeil leitud kopti haudadest Egiptuses. Et aga kudumisvarraste kohta sealtkandist märke leitud ei ole, oli tõenäoliselt tegu Foiniikia kandist pärineva importkaubaga. Arvatagi ei olnud Vahemere kliimas sokkidel just olulist rolli, küll aga tuli sealtkandist sõna “sokk”. Vana-Roomas kandsid nimelt vanemad ja haiglased inimesed paeltega kootud jalatseid, mida nimetati soccuseks (mitmus socci), mis võib-olla pärineb vanakreeka keeles Früügia kingi tähistanud sõnast sukkhos.
Ida-Rooma sõjaväe rõivastusse kuulusid viiendal sajandil lisaks põlvpükstele ka sukapaela poolt ülalhoitud põlvikud. Bütsantslased kandsid ka pahkluuni ulatuvaid nahkjalatseid, mis nüüdsele inimesele tõenäoliselt pigem tallaga sokki meenutaks. Kodust väljudes tõmmati neile nimelt veel sandaalid otsa.
Põhjapoolsed rahvad, näiteks germaanlased, kristliku ajaarvamise alguses kootud sokke ei tundnud. Ka veel 9. sajandi paiku kasutasid kõrgemast soostki frankid valdavalt jalarätte. Rooma soccus oli küll germaanlastelegi juba 2.–3. sajandil tuttav. Tollest ajast on leitud sukkpükse meenutavaid säärevarje, mille külge oli õmmeldud sokk. Need olid tuntud Roomaski, üheksandal sajandil hakkasid tasapisi ka frankide seas laiemalt levima.
Ilmselt Rooma soccusest arenes alates esimesest sajandist m.a.j välja frankide sukapaelaga põlvsokk. Üheksandaks sajandiks oli sellest saanud juba tänapäevaseid pikki sukki meenutav jalavari, võimalik, et tollal kanti juba ka kootud sukkpükse.
Kui 10.–11. sajandil meeste kantud tuunikad preestrisutaani eeskujul pikemaks venisid, ulatudes allapoole põlvi, muutusid nii sokid kui ka püksid pigem alusrõivaks ning aina liibuvamaks. Et sokid ja sukad jäid 12. sajandi lõpuni pealisrõivaste varju, on nende pikkuse, tegumoe ja kasutatud materjalide kohta üpris vähe teada. Naiste jalgu varjati iseäranis hoolikalt. Levinud anekdoot pajatab, kuidas Prantsuse kuninga Philippe IV Ilusa pruut Navarra Jeanne 13. sajandi lõpul sai ühest linnast läbisõidul olles kohalike käest kingituseks paari kalleid siidsukki. Printsessi majordoomus viskas need mutta, karjudes: “Kas te ei tea, et Hispaania kuningannadel ei ole jalgu?!”
Lahinguvarustus uuenes
Naised kandsid tollal tõenäoliselt sukapaelaga fikseeritud põlvikuid, mehed aga vöö külge kinnitatud pikki sukki. Umbes 1320. aasta paiku Marseilles’st alguse saanud moe järgi aga hakkas meeste tuunika aina lühemaks muutuma. Üks põhjusi oli uuenenud lahinguvarustus – rõngassärgi vahetas välja raudrüü. Vaid vaimulikud, kohtunikud ja teised ametimehed säilitasid 15. sajandi alguseks oma pikad hõlstid. Mõnes kohas keelati 14. sajandi keskel meestel rõivaste kandmine, mis vähemasti põlvini ei ulatunud.
15. sajandil arenesid lõplikult välja sukkpüksid, millele meestel lisandus kinnituseks nn häbikapsel või braguette, mis jäi paariks sajandiks meesterõivastuse lahutamatuks koostisosaks. Sokkide ja sukkade valmistamine muutus enneolematult tähtsaks.
Sukad ja püksid eraldusid kaheks rõivatükiks kõigepealt 16. sajandi algupoolel Saksa palgasõdurite landsknechtide seas – eesmärgiks võimalikult suur liikumisvabadus. Sajandi teisel poolel levis palgasõdurite imposantne rõivastiil ka aina enam tsivilistide seas. Esmakordselt ei tulnud moeuuendus kõrgklassi poolt. Seda peetakse sukkade kui iseseisva riideeseme sünniajaks.
Briti vaimulik William Lee leiutas 1589. aastal kudumismasina, millega oli võimalik kududa ka siidsukki. Inglise kuninganna Elisabeth I, kes pelgas kudujate töötuks jäämist, talle aga patenti ei andnud. Nii kolis Lee oma leiutisega Prantsusmaale. Esimesed masinaga kootud sukad olid aga käsitsi valmistatutega võrreldes üpris jämeda tegumoega.
Luksuse tipp
18. sajandi esimesel poolel hakkasid naisedki sukki aina rohkem hindama. Paar siidsukki oli tollal üks luksuse tippe. Saksamaal maksid need kuni sada riigitaalrit. Kodanlased, iseäranis Suurbritannias aga hakkasid tollal aina enam aadli kekutavast riietusmoest kaugenema, eelistades puuvillast või villast sukki. Sajandi lõpul sai õukonnakeigaritest eristumise märgiks põlvsaabaste kandmine. Pikkade pükste levikuga Prantsuse kodanliku revolutsiooni ajal kadusid silma alt ka pea tuhat aastat meestemoodi kuulunud sukad.
19. sajandil muutus kodanlus konkurentsituks moeliidriks. Meestesukad jäid pükste varju. Möödunud sajandi 20-ndail aastail hakkas aga naiste seelikuserv aina kõrgemale nihkuma ja sukad ilmusid taas tänavapilti. Tollal olid need tavaliselt valmistatud siidist või kunstsiidist. Pärast nailoni leiutamist 1939. aastal sai sellest enamiku sukkade ja sukkpükste koostisosa. 1959. aastal tõi Glen Raven Mills turule moodsad sukkpüksid, kuus aastat hiljem ka ilma õmblusteta sukkpüksid, mis tänu tollasele miniseelikumoele kiiresti populaarseks muutusid.
