SUUR DELFI NUTITELEFONITEST: Millisele aparaadile usaldada oma suhtlust!
Delfi võttis EMT põhjatust varasalvest seitse väga erinevat nutitelefoni ning katsetas neid seitsme päeva jooksul. Valikusse mahtusid Apple iPhone 4S, HTC Sensation XE, Samsung Galaxy Note, Samsung Galaxy S Plus, Motorola Razr, LG P920 ja Nokia 700.
Testimise aluseks oligi tavainimese komponent ehk et keegi nädalastest kasutajatest ei oleks meeletult teadlik maailma nutitelefonitrendidest ning pigem ei oleks veel nutifoni kasutaja.
Delfi testmeeskonna koosseisu kuulusid sellel korral Martin Hanson, Riina Kallas, Kaidi Tahula, Martina Niin, Laura Kõrvits ja Tanel Saarmann.
Nii siis ... SUUR DELFI NUTITELEFONITEST:
1. iPhone 4S
Steve Jobsi loodud Apple Inc. Teistkordse tulemise suurim edulugu on telefon, mis on andnud vormi ja sihi, kuidas nutitelefonide maailm areneb ning mismoodi areneb. iPhone oli esimene nutitelefon selle tänases ja klassikalises tähenduses. Taset suudab hoida ka Apple'i telefoni kõige viimane versioon.
Apple'i alatine suurim trump on ekraan ning selle teravus. Teravusele on lisandunud veel kiirus, võimas optika fotoaparaadile ning kena ja klaasjas välimus. Kuna tegemist on „nutifonide alusmaterjaliga“ on iPhone karbist võtmisel mingi eriline tähendus ja tunne. Kiirus operatsioonisüsteemis, aplikatsioonides ning tegevuses ongi uusima iPhone kõige suurem voorus. Masin liigub kiiremini, kui ise suudab reageerida, vahel on tunne, et näpp libiseb ekraanil „alt“ nagu uisk jääl.
Sisulisest poolest on kõik head iPhone'i väärtused olemas, neid on parandatud ja uuendatud. Samuti on olemas siiani ka enamus Apple'i probleeme ja kitsaskohti. Videote vaatamine, muusika kuulamine, kirjade saatmine ja helistamine ei ole täna enam need faktorid, mille järgi telefoni valitakse, kuna neid tegevusi sooritab telefon niigi filigraanselt. Täna on vaatluse all raskemad aplikatsioonid ning paljude programmide koostöö. Iga programm tuleb sulgeda, kui on soov tegutseda järgmisega.
Telefoni „headeks“ võib lugeda uue häälvalimis- ja -juhtimissüsteemi Siri olemasolu, mis on nii praktiline kui ka meelelahutuslik. Fotograafia viib aga iPhone'i uuele tasemele, seda nii kvaliteedis kui meelelahutuslikkuses ... seda tänu erinevatele tasemel aplikatsioonidele. Sama on videoga.
Samas „vigadeks“on ikka kõik see, mis oli vanastigi, seda siis esimese seeria puhul – aku eluiga ning programmiline ja sisuline piiratus „vaid“ Apple'i keskkondadega – iTunes, AppStore, ja nüüd iCloud. Aku peab vastu iPhonel heal juhul 12 tundi, vähemal helistamisel aga 24. Arvamusliidrina toona esinenud Anvar Samost kirjutas oma Twitteris, et „kui kõik viimnegi nutikus iPhonel välja keerata ja vähe helistada, peab telefon vastu tervelt 5 päeva.“ Selleks ei ole vaja iPhone-i osta ning pisut vähem kui 1000 eurost loobuda.
2. HTC Sensation XE
Viimase aja kõige suurema üllatuse pakkuja uute telefonide, nutitelefonide variatsioonides. HTC on alati olnud suurte uuenduste tooja Android operatsioonisüsteemidega mobiiltelefonide vallas. Uusim ja paraku ka kalleim HTC väljalase Sensation XE on aga äärmiselt mugav, ilus ning sõbralik telefon. XE on mugav juba käes hoides, ei ole liiga väike, pole liialt suur. Kumer aluspind sulandub kenasti pihku ning kummjas materjal „lukustab“ telefoni tööks vajalikku asendisse. Telefon ei libise ega teki ohtu, et pudeneb käest.
Sisult on XE kiire ning täpne. Visuaalselt detailirohke ning värviline. Kõige suuremaks plussiks tuleb lugeda telefoni kiirust kõikide toimingute sooritamisel. Iga liigutus resulteerub mingi toiminguga, viivitust ei ole – ei reaalset ega ka ekraanil. Telefoni teine ülim positiivsus on helistamise funktsiooni ja kontaktiraamatu lihtne loogika ja selge toimimine. Puuduvad liigsed lisasammud ning liigne häma. Telefoni nutiosa on samuti tasemel, kõik videod, fotod, muusikad ja aplikatsioonid töötavad kõrgel tasemel. Kuigi HTC puhul on pigem tegemist ärimehe telefoniga, ei orienteeruta vaid töövahenditele, vaid ka meelelahuslikumale poolele.
Probleem on telefoni puhul aga jällegi aku. Mõistuse võtab, miks ei suudeta aastal 2012. teha mobiiltelefonile aku, mis ei sunniks Eesti Energia vooluvõrku iga paariteist tunni tagant naasma.
3. Samsung Galaxy Note
Tegu on sisuliselt pool-telefoni pool-tahvelarvutiga ja telefoni kohta täieliku giganttootega. Tore-tore, aga mitte alati praktiline. Kõiki asju, mida nutitelefoniga vaadata-lugeda-toimetada saab, on suuremal ekraanil muidugi mõnusam teha, väga lennukas on sõrmega seda hiigelpinda mööda ringi uisutada.
Suurim rõõm oli tutvuda sellise funktsiooniga nagu S Memo - siin saab valitud taustale vaba käega peale joonistada, vajalik, meeliülendav ja igatsetud võimalus.
Teeb ilusaid korralike värvidega fotosid, internet mahub jube hästi ära, isegi muusikat mängib ilma kõlari ja klappidega nii, et midagi väga hirmsat ei juhtu.
Mitme erineva desktopi olemasolu on ilmselt mõeldud selleks, et oma telefoni tõeliselt omanäoliseks nakitseda ja sellega suuremat ühtekuuluvust tunda, minu jaoks läks asi teisel lehel juba käest ära ja keeruliseks. Võib-olla pikemal kasutamisel tuleks selle väärtus välja.
Kummaline pluss - kui Note kotis helisema hakkab, on teda kaks korda väiksemast telefonist kaks korda kergem leida. Edasi tuleb konks ja ühtlasi põhjus, miks ma seda telefoni kunagi ei ostaks - sellist lahmakat rääkimiseks kõrva ääres hoida on liigutus, mida mitte kõik välja ei kanna.
Samuti teevad mõõtmed selle telefontahvli kasutamise mehaaniliselt ebamugavaks. Ühe käega helistamisest ei ole juttugi, seda üritades võib ootamatult ja kogemata ikka täitsa imelikke asju korda saata. Nii et rõhk on mujal kui telefonil ja kui ma seda kotis kaasas kannaks, tahaksin, et seal kotis oleks lisaks veel ka telefon. Teises perspektiivis on jälle tore väike asjake, mida võiks, kui pabermärkmik ei meeldiks, vabalt kotis kaasas kanda.
4. Samsung Galaxy Gio
Telefoni kuju on mõnus, piisavalt väike, kuid mitte liiga väike. Mahub hästi taskusse.
Telefoni puhul oli see hea, et see oli väga kiire, samas häiris natuke see, et näiteks see, et klaviatuuri nupud olid väikesed. Proovisin kasutada nii külili kui püsti, kuid mõlema puhul oli raske tabada õigeid nuppe. Mul on õnneks küllaltki väikesed käed ja sain kuidagi hakkama, kuid ma usun, et näiteks täiskasvanud mehele on see raske ülesanne.
Üks asi, mis väga meeldis, oli see, et aku oli täiesti austusväärselt kauakestev. Räägin telefoniga päevas ligi 2 tundi ning akut pidin laadima nädala jooksul vaid 2 korda. Samas internetis ma telefoniga ei käinud, küll aga kasutasin GPS-i. Võrreldes näiteks mitmete teiste nutikatega, mida kasutanud olen, on telefon mõnus ja loogiline. Samas häiris, et igasuguseid lisavidinaid, mida tegelikult tavakasutajal tarvis pole, oli meeletu kogus.
Ka klahvilukkude avamine ja hääletu režiimile panek oli õues külmaga veidi häiriv, kuna telefon sattus sõrmest segadusse ja ei taibanud ,kumba ma teha tahan - st proovisin klahve avada, kuid see pani hoopis hääletule.
5. Motorola Razr
Olles Motorola telefonidesse alati kerge umbusuga suhtunud, võtsin selle telefoni testimiseks teatava kahtlusega. Ja tuleb tunnistada, et jah, minu umbusku see muuta ei suutnud.
Telefon on üsna suur ja kandiline - väiksemat sorti naisterahva pihku see igatahes väga mugavalt sobituda ei tahtnud. Ka ei meeldinud mulle telefoni plastmassine välimus, see jätab lihtsalt odava ja õrna mulje.
Kuna ma pole kunagi varem seda telefoni näinud ega katsunud, oli minu jaoks esimene küsimus - kuidas ma selle avada saan. Näppisin kõik nupud läbi, mida on mõned rohkem kui iPhone'il, mida ma tavaliselt kasutan ning leidsin õige koha.
Pilt, mis avanes, oli päris kena ja arusaadav. Liikumine telefonis oli enam-vähem loogiline ja pärast mõnda aega näppimist sain selle asjale juba päris hästi pihta. Suutsin luua internetiühenduse, ning oma Facebooki kontaktid kuidagi telefoni sünkida. Ühe lisaplussi annan kindlasti selle eest, et sõnumite kirjutamine oli äärmiselt mõnus. Kui ma oma telefoniga pidevalt valesid tähti trükin, siis Motorolaga suutsin alati õige tähe pihta tabada.
Samuti oli telefon mõnusalt kiire ja ei mõelnud erinevaid käsklusi saades kuigi kaua.
Paratamatult võrdlesin seda aga enda iPhone'iga ja pean tunnistama, et vaatamata sellele, et mu telefon on kahe aastaga oma kaubandusliku välimuse kaotanud ja kõvasti aeglasemaks jäänud, ei vahetaks ma seda ilmselt poole kiirema ja tutika Motorola vastu iial. Apple'i disain ja kasutajasõbralikkus on endiselt minu jaoks ületamatu.
6. LG P920
Optimus 3D telefoni esmakordselt nähes ei tekkinud erilisi emotsioone. Mittemidagiütlev, pigem igav välimus, Tagaküljel jäi aga silma stiilne metallriba ning tavapärase kahe klaassilma asemel kolm (kaks kaamerat). Tagumine osa on visuaalselt täitsa kena ning andis vihje, et telefoni sisemuski on pisut teistsugune kui teistel nuti- või mitte-nii-nuti telefonidel.
Telefon käivitub tavamobiiliga võrreldes suhteliselt kaua, aga eks tal ole ka funktsioone, mida valmis sättima peab. Muidu puutetundliku ekraaniga telefoni ekraani all on neli nuppu. Siin peitub ka ainus suurem viga, mida sel telefonil märkasin. Nuppude taustatuled kustuvad siis kui neile ei ole vajutatud 4 sekundi jooksul. See tähendab, et pimedas on, eriti telefoni alles saanul, raske õiget nuppu tabada. "Tagasi" nupu asukoha saab suhteliselt kiiresti selgeks, kuid ülejäänud kolme kiirvaliku nupu puhul tuleb vajutada huupi. Nupuvalgustus võiks põleda sama kaua kui ekraanivalguski.
Telefoni sisu on loogiline ning funktsioone on palju. Internet, Facebook, e-mail, kalender (seotud kas MS või Google calenderiga) ja muud vidinad on kiired ja avanevad/sulguvad probleemideta. Nutitelefonile omaselt teeb see elu hõlpsamaks, igasugune info on kohe kättesaadav. Samas avastad end seltskonnas tihti telefoni näppimas ja erinevaid funktsioone nautimas, Facebookis kellegagi vestlemas näiteks. Sõltuvus on kiire tekkima.
Telefoni vaieldamatult põnevaim osa on aga 3D vidinad, millede juurde saab otse minna telefoni küljel asuva nupu vajutamisel. Saab vaadata 3D videoid ja fotosid, mängida 3D mänge ning mis kõige põnevam - teha saab kolme-dimensioonilisi filmilõike ja pilte ka ise. Telefon soovitab viisakalt, et kui 3D peaks väsitama silmi või tekitama uimasust, siis tuleks vaatamises paus teha. Õnneks ei tekkinud selleks vajadust.
3D on aga tõesti efektne ja selgelt on tegemist nutitelefonide homse päevaga. Ise filmilõike ja fotosid tehes on emotsioon hoopis teine kui „tavalisi“ salvestusi. Juba mõne teise vahendiga pildistatud fotosid saab selle telefoniga 3D-sse ümber teha - igal juhul tasub proovimist. Samas on teada, et eks iga uus on huvitav - varsti aga harjub sellega ära ja asi muutub tavaliseks. Nädala ajaga seda ei juhtunud ning aeg-ajalt sai piilutud ka 3D videote YouTube-i, kus küll veel väga palju kraami ei ole, kuid olemasolevaid vaatad just efekti pärast, täiesti suvalisi videolõike.
Nutitelefoniga peaks siiski ka helistada saama. Suurema käelabaga isik saab LG käsitlemisega veel kuidagi hakkama, aga kel käemõõdud naiselikumad, neil on ühe käega selle hoidmine keeruline. Talvel kindaga ei tule see kõne allagi. Telefoni kaalgi on selline, et taskus on teda kenasti tunda. Nutitelefonide läbiv probleem on aku vastupidavus. Isegi normaalse kasutamise korral oli seda vaja pea igal õhtul laadida. Võib-olla oli aku juba väsinud, aga usun, et ka uue aku korral ei ole olukord palju parem - nutikas telefon teeb kogu aeg tööd, isegi kui see sul öökapi peal seisab.
Üldiselt võib LG telefoniga väga rahule jääda, isegi kui 3D põnevus ja uudsus möödub, siis telefonina on tegemist siiski hea tootega. Android küll häirib, aga igasuguste protsesside kiirus, heli ja video kvaliteet ja telefoni üldine loogika on sellised, mis ka ilma 3D-ta paljudele omasugustele ära teevad. Võiks öelda, et tavalise mobiiltelefoni usku inimesest sai iga päevaga üha suurem nutitelefoni austaja. Eks näis, kas pärast telefoniarve saamist arvan samamoodi.
7. Nokia 700
Kõige parem selle telefoni juures on, et ta on mõnusalt väike ning õhukese korpusega, mistõttu on hea seda vidinat igal pool kaasas kanda. Disain on täiesti eeskujulik ning ei ole häbi telefoni keset tänavat taskust välja võtta.
Tuleb aga tähelepanelik olla, sest mis on ühest küljest eeliseks, võib teisest küljest olla miinuseks.
Iga inimene valib telefoni vähemalt teoreetiliselt oma vajaduste järgi. Oletame, et ma ei nõua palju, tahan helistada, sõnumit saata ning veidi netis surfata. Kõik see peab olema mugav ning mitte nõudma minult mingit erilist nutikust.
Helistamiseks sobib Nokia üldiselt väga hästi, siin ei ole küsimust - telefoni levi vastuvõtt on tasemel ning samuti ei moonuta telefon häält. Antud mudel ei muuda seda arvamust.
Teiseks püüame teele panna sõnumi. Kõigepealt tuleb leida üles õige koht. Kuigi antud telefoni navigeerimine ei allu alati loogikale, on sõnumi saatmise ikooni leidmine lihtne. Edasine läheb juba keerulisemaks, sest tegutseda tuleb katse-eksituse meetodil ning see teeb sõnumi saatmise äärmiselt ebamugavaks. Lõppkokkuvõttes näiteks selleni, kuidas saata sõnumit inimesele, kellega sa viimati rääkisid, ei jõuagi. Võhm saab enne otsa.
Netis surfamisega saab telefon täiesti hakkama. Küll aga ei ole kitsas korpus siinjuures eeliseks. Pilt hüppab näpuga ekraanil liikudes siia ja sinna. Asja ajab ära, aga kindlasti on selles osas paremaid nutifone.
Telefoni käsklused on eestikeelsed, kuid isegi eesti keelt osates ei saa käsklustest aru. Mida tähendab näiteks „lisa veel üks avakuva“, „tärkklahvistik“ või „vallasrežiim“ saab jällegi täpsemalt teada klahvile vajutades.
Kõige hämmastavam ikoon on aga „Sõnumi lugemine“. Lasen ette lugeda ühe sissetulnud sõnumi ning mitte midagi ei saa aru. Selle funktsiooni algkeelte seas eesti keelt pole, aga kui ka oleks, siis tuleks sõnum ise üle lugeda. Milleks seda siis vaja on ja miks peab selle eest maksma? Huvi pärast vaatan, palju sellise telefoni eest ka raha küsitakse. Selgub, et soodushind küündib 279 euroni. Jah, paraku ei ole see kindlasti ei summa, mida antud vidina eest välja käiksin.
