Suur gaasimüüt: Euroopa sõltuvus Vene gaasist
Vene maagaasi osa Euroopa* primaarsest energiavarustamisest on 6,5%. Sellisel tasemel on see püsinud 1990. aastast. Vene maagaasi osa impordist on pidevalt langenud. 1980. aastal tuli 80% gaasiimpordist NSV Liidust, praegu tuleb Venemaalt 42% Euroopa gaasiimpordist.
Langus on olnud pidev ja stabiilne. Cambridge ülikooli uurija Pierre Noël (tema on kokku kogunud ka eelpooltsiteeritud statistika) ütleb, et vale eeldus sõltuvusest viib ka valedele järeldustele mida Euroopa ja Venemaa gaasisuhtega teha.
Noël´i väitel on Euroopa ja Venemaa huvid vastandlikud. Euroopa soovib kogu gaasiteema depolitiseerida. Venemaa vastupidi tahab aga gaasikaubandust kasutada ka poliitilise vahendina.
Viimase paari aasta jooksul on neil teemadel rääkides pakutud Euroopa poolt välja vähemalt kolm lahendust. Esiteks vähendada sõltuvust maagaasist ja arendada teisi energiallikaid, eelkõige tuuma- ja taastuvenergiat. Vähemalt keskpikas perspektiivis pole see teostatav.
Teiseks, otsida aktiivselt teisi maagaasirikkaid riike ja varustajaid, vähendades niimoodi Venemaa osa. Noël ütleb, et tegu on sisutu ettepanekuga kuna Venemaa osaluse vähenemine ja maagaasiimpordi mitmekesisemaks muutumine on juba pikemat aega toimumas niikuinii. Näiteks on kõige kiiremini viimase 15 aasta jooskul kasvanud hoopiski Norra ja Alžeeria gaasi müük Euroopasse. Samuti on kasvanud veeldatud gaasi import isegi nii kaugetest maadest nagu Nigeeria, Qatar ja Malaisia.
Euroopas praegu tarbitavast maagaasist tuleb 25% Venemaalt, Norrast 17%, Alžeeriast 11% ja 40% toodab Euroopa Liit ise. Venemaa osa väheneb, ometigi gaasikaubandus politiseerub üha rohkem.
Ja kolmandaks ettepanekuks kuidas gaasimajandusest poliitika välja võtta, on lihtsalt sõlmida Venemaaga uued (ja paremad) lepingud. See sõltub aga täielikult Venemaa suvast.
Pierre Noël ütleb, et kõige lihtsam viis gaasikaubanduse depolitiseerimiseks ei peitu mitte välisuhtluses, Euroopa ja Venemaa suhetes, Euroopa välises energiapoliitikas, vaid Euroopa siseturul endal. Täpsemalt öeldes tuleb maagaasi jaoks siseturg luua. Praegu seda pole.
Kuigi maagaas tuleb Euroopasse erinevatest kohtadest ja paljud-paljud Euroopa firmad ostavad seda kahepoolsete kokulepete alusel, olgu siis Gazpromi või Statoili või kelle iganes käest, siis Euroopa enda turul gaasiga kaubelda ei saa. Aga võiks. Takistused, tehnilised ja legaalsed on hea tahtmise korral kergesti ületatavad.
Näitena võib tuua veeldatud gaasi. See liigub kõigepealt maailmaturule maailmaturu hinnaga ja sealt edasi ostjad ise kauplevad , mis hinnaga see konkreetsesse kohta transporditakse.
Sama kehtib muuseas nafta puhul. Maailma sõltuvus OPEC-i naftast on tunduvalt suurem kui Euroopa sõltuvus Venemaa gaasist, ometigi pole OPEC eriti suuteline seda sõltuvust kasutama poliitilise survevahendina. Kui OPEC peaks nafta tootmist vähendama, siis hind tõuseb, kuid see hind tõuseb kõikjal ja kõigi, mitte ühe konkreetse riigi jaoks. Nafta on depolitiseeritud kaup, mida saavad maailmaturul osta kõik kellel raha.
Venemaa maagaasist rääkides tähendaks ühtne ja integreeritud Euroopa gaasiturg, et see milline konkreetne agent gaasi turule toob (Gazpromi käest ostab) muutub üha tähsusetumaks. Saksamaa gaasifirma võib gaasi osta, kuid ta ei too seda Saksamaa turule, vaid Euroopa turule. Sealt edasi ostab antud gaasi kes ise tahab. Kui slovakid pakuvad head hinda, siis ostavad slovakid, kui prantslased pakuvad head hinda, ostavad prantslased. Kahepoolsed suhted muutuvad tähtusetuks.
Põhjus miks gaasiturgu pole liberaliseeritud, peitub eelkõige Saksamaa, Itaalia ja Prantsusmaa vastuseisus. Euroopas on selles mõttes seis komplitseeritud, et kõige enam on Venemaa gaasist sõltuvad idapoolsemad riigid. Mitmete Ida-Euroopa riikide jaoks on Venemaa sajaprotsendiline gaasivarustaja.
Saksamaa, Itaalia ja Prantsusmaa saavad gaasi aga teistest kohtadest: Norrast, Liibüast, Hollandist, Alžeeriast ja toodavad ka ise. Teisalt on need suurriigid Gazpromi tulude jaoks kõige tähtsamad kliendid. Liialdatult võib öelda, et üks Saksa suurtehas tarbib rohkem gaasi kui mõni Ida-Euroopa väikeriik.
Gaasipoliitikat juhib pigem harjumus kui Vene sõbralikkus
Ühtse gaasituru loomine on kokkuvõttes Pierre Noël´i soovitus probleemi lahendamiseks. Noël ütleb, et Saksamaa ja Prantsusmaa peavad lihtsalt hakkama uskuma, et see toimib. Ta teeb ka terve rea konkreetseid ettepanekuid nii regulatsioonide kui tehniliste aspektide suhtes. Ühe asjana mainib ta, et Euroopa siseste gaasijuhtmete müügil Gazpromile (neil on mitmes kohas selline soov) peaks üles näitama ülimat ettevaatlikust.
Financial Times välispoliitika ekspert Gideon Rahcman toetab seda ideoloogiat. Rachman kirjutab, et kui Venemaa keeras 2006. aastal esimest korda gaasi kinni, oli paanikat palju rohkem.
Üheltpoolt on iga uudis teistkordsel kasutamisel üha vähem šokeeriv, teisalt on aga paljud ka avastanud, et ega ei juhtugi ju midagi väga hirmsat kui Venemaalt vähem gaasi tuleb. Rachman lisab, et Euroopast vaadates on Venemaa ja Ukraina gaasitüli üks suur segadus. Kogu teema on paras peavalu, kus segunevad Venemaa (ja ka Turkmenistani ja Kasahstani) gaasihinnad, Ukraina transiiditasud, kusagil Šveitsis registreeritud vahendusfirmad ja kes teab mis kõik veel.
