Suur tegija noolib Euroopat: Venemaa on naftasõjas saudidega, see käib elu ja surma peale
Ühel hiljutisel investeerimisfoorumil kurtis Venemaa suurima naftafirma Rosneft juht Igor Setšin selle üle, et saudid on sisenenud Poola turule. "Nad tegelevad aktiivelt dumpinguga," ütles ta. Teised Venamaa naftavaldkonna suurkujud on samuti murelikud. "Kas see ei ole esimene samm Lääne turu ümberjaotamisel?" küsis Tatnefti juht Nikolai Rubtšenkov. "Kas valitsuse energiastrateegias ei peaks sisalduma mingid meetmed, mis kaitseksid Venemaa huve oma eksisteerivatel Lääne turgudel?"
Euroopa kauplejad ja naftaettevõtjad kinnitavad, et Saudi Araabia on hakanud neile naftale osas pakkuma väga olulist soodustust. See on muutunud palju atraktiivsemaks kui Venemaa toornafta. Ja isegi olukorras, kus suurem osa Ida-Euroopa rafineerimistehastest on tehnoloogiliselt sõltuvad Venemaa naftast, peavad Vene naftategelased tõepoolest murelikud olema.
1970ndatel eksportis Saudi Araabia poole oma naftast Euroopasse, kuid siis ehitas Nõukogude Liit torujuhtmed, algpunktiks rikkalikud Lääne-Siberi naftaväljad. Saudid pöördusid Aasia turu poole, kus nõudlus aina kasvas ning sai küsida paremat hinda. Nende Euroopa turuosa hakkas kahanema. 2009. aastal oli see veel vaid 5,9%. Venemaa osakaal jõudis tippu aastal 2011, kui see oli 34,8%. Järgnevatel aastatel on saudid järk-järgult oma turuosa kasvatanud, jõudes 2013. aastal 8,6 protsendini. Siiani ei olnud riik aga Poolas õnne proovinud.
Nagu suur osa Kesk- ja Ida-Euroopast on ka Poola olnud pikka aega Venemaa nafta- ja gaasifirmade klient, olles neist sõltuvuses. Eelmisel aastal tuli 3/4 nende kütusest Venemaalt. Ülejäänu said nad Kasahstanist ja Euroopast. Poola on aga üks peamisi riike, mis püüab Venemaa-sõltuvusest vabaks saada. Seda eriti pärast Venemaa-poolset Krimmi annekteerimist. Poola on oma tuleviku pärast mures. Nad teevad koostööd ka oma väikeste naabritega. Neljapäeval anti teada kokkuleppest Leedu, Läti ja Eestiga rajamaks kahesuunalise maagaasi torujuhe Balti riikide ja Poola vahele. See peaks tagama nende tulevase sõltumatuse Vene gaasist.
Saudid peavad samal ajal vaatama Aasia kõrval teisi partnereid, sest seal piirkonnas nõudlus väheneb.
Kreml ja Venemaa naftaringkonnad on juba ammu teadnud, et Euroopa januneb sõltumatuse järele ning nad on ise otsinud uusi turge. 2000ndate aastateni oli peaagu kogu Venemaa naftaeksport suunatud Euroopasse. Eelmisel aastal oli see osa veel 2/3.
Niisiis on Venemaast saanud Saudi Araabiale Aasias tõsine konkurent. Maikuus juhtus korraks isegi see, et Venemaa toornafta eksport Hiinasse ületas saudide oma. Nüüd, kui Saudi-Araabia on niikuinii asunud hinnasõtta USAga ja teiste OPECist väljaspool asuvate naftariikidega, on nad astumas traditsioonilisele Vene mänguväljakule Euroopas.
Sellest võib saada isegi veel suurem võitlus kahe maailma suurima naftaeksportija vahel, mis on niigi tülis ka Süüria konflikti tõttu. Kui Hiina majandus näitab ka edaspidi kehvemaid tulemusi, kui neilt oodatakse, võib turg muutuda kahele suurele liiga väikeseks. Mõlemad riigid on sõltuvad naftast ning turuosa säilitamine on elu ja surma küsimus.
Niisiis on naftaturul toimuv Venemaa Lähis-Ida poliitika väga ohtlik allvoolus. Putin loodab, et kui nende hea sõber Iraan liitub taas ülemaailmse gaasi- ja naftaturuga, saab Venemaa kuidagi sellest kasu. Võib-olla näiteks uue torujuhtme abil, mis jookseks läbi Süüria. Putin soovib ka seda, et saudid ei hakkaks Süürias tegutsema. Kui lisame siia ka Venemaa kõikuva energiaalase ülemvõimu Euroopas, siis muutub Putini soov lahendada Süüria kriis omal moel aina tugevamaks.
