Naeruväärse figuurina on ajalukku läinud Yale?i ülikooli auväärne majandusprofessor ja omaaegne investeerimisguru Irving Fisher.

Nimelt väitis ta mõned päevad enne krahhi, et aktsiad on tugevalt alahinnatud. Veel kolmapäeval, 23. oktoobril 1929 esines ta legendaarseks saanud lausega: ?Meie rahvus käib püsivalt kõrge jõukuse platool.?

Järgmisel päeval vahetas New Yorgi börsil omanikku rekordilised 12,9 miljonit aktsiat. Tehinguid registreeriv paberlint jäi reaalajast poolteist tundi maha, seega ei olnud hüsteerias börsimaakleritel aktsiate turuhinnast aimugi. Kella poole üheks lõpetasid kauplemise Chicago ja Buffalo börsid. New Yorgi börs sulges külaliste rõdu, et varjata kauplemispõrandal toimuvat paanilist sebimist. Üksteist tuntud börsispekulanti oli sooritanud enesetapu.

John Pierpoint Morgan ja teised suurpankurid andsid oma alluvatele korralduse hakata turu stabiliseerimiseks aktsiaid kokku ostma. Neile võtsid sappa väiksemad turuosalised ja päeva teisel poolel järgnes hommikusele sensatsioonilisele langusele peaaegu sama võimas tõus.

Reedesel kauplemispäeval turg samuti veidi tõusis, laupäeval (kuni 1952. aastani oli New Yorgi börs avatud kuus päeva nädalas) natuke langes.

Lootused kustusid

Esmaspäev, 28. oktoober, kustutas kõik lootused börsi toibumisest. Mustale esmaspäevale, mil Dow Jonesi indeks alanes 12,82%, järgnes must teisipäev 11,73% langusega. Teisipäeval püstitati 16,4 miljoni aktsiaga ka uus kauplemisrekord, tehingute registreerimise süsteem jäi elust maha juba 2,5 tunniga.

Kokku kaotas aktsiaturg kuue päevaga ligi 30% oma väärtusest.

See aga ei olnud veel sugugi põhi. 1920-ndate börsibuumi oli peaaegu sama raske tappa kui Grigori Rasputinit. Järgmisel aprillil oli turg veel 1929. aasta alguse tasemel, kuus kuud hiljem 1928. aasta esimeste kuude nivool.

Madalpunkt saabus alles juulis 1932, mil Dow Jones oli langenud ligi 89% oma tipust.

Vahepealsetel aastatel haaras Ühendriike ja kogu ülejäänud maailma kulutulena katastroofiline majanduslangus, nn suur depressioon. USA 1929. aasta sisemajanduse koguprodukt oli ligi 104 miljardit dollarit, 1933. aastal oli see kukkunud 56 miljardile dollarile.

Üleüldiselt levinud arusaama majanduslanguse põhjustest võib kokku võtta lühidalt. Ühiskond oli majanduslikult kihistunud, tarbijate ostujõud madal, ettevõtted tegelesid ületootmisega, spekulandid aga viisid laenuraha börsile ja ajasid hinnad kunstlikult üles. Börsimulli lõhkemine vallandaski järgnenud suure depressiooni, sest paljastas majanduse üleüldise nõrkuse.

Enamik majandusteadlasi (ka pahatihti teineteisele vastandatud John Maynard Keynes ja Milton Friedman) aga leiab, et see seletus ajab segi põhjused ning tagajärjed.

Börsikrahhi ja pika majandussurutise peasüüdlaseks loevad nad hoopis USA keskpanga, Föderaalreservi intressipoliitikat.

Juba 1930. aastal süüdistas Keynes majanduslanguses esmajoones kõrgeid intressimäärasid ja alles teises järgus nende kaasa toodud börsikrahhi.

1920-ndate lõpupoolel hakkasid nimelt mitmed Föderaalreservi kuberneride nõukogu liikmed muretsema Wall Streetil toimuva spekuleerimise pärast. Suurenes pankadest saadud laenuraha suundumine börsile, keskpankurid tahtsid seda piirata intresse tõstes.

Nende põhiliseks oponendiks oli tollane New Yorgi Föderaalreservi kuberner ja kogu keskpanga de facto juht Benjamin Strong, kelle arvates avaldanuks intressimäärade tõstmine määral, mis suutnuks aktsiahindade tõusu pidurdada, väga kahjulikku mõju ülejäänud majandusele.

Tuberkuloosihaige Strongi tervis halvenes aga 1928. aastal järsult ja sama aasta sügisel ta suri. Nii pääseski 1928. aasta suvel Föderaalreservis võimule seisukoht, et intressimäärasid tuleb tõsta.

Rängad vead

USA majanduse üldine seisukord aga ei õigustanud intressitõusu. Tarbekaupade hinnad langesid ja inflatsiooni ei olnud kusagil märgata. See viidanuks hoopis vajadusele intresse alandada, et soodustada tarbimist. Keskpanga poliitika aga vähendas nõudlust veelgi ning müümata toodang kuhjus ettevõtete ladudesse.

Intressimäära tõusule järgneski etteaimatavalt nii toodangumahu, hindade kui ka sissetulekute langus. Loomulikult kiirendas börsikrahh majanduslangust veelgi.

Eraldi on välja toodud, et tollal puudus detsentraliseeritud ülesehitusega Föderaalreservis selge käsuahel ning oma isiksuse jõuga panka juhtinud Strongi surres jäi maailma suurima majanduse keskpank peata. Tekkinud võimuvaakum ja töötajaskonna krooniline ebapädevus tõid kaasa massiliselt valesid otsuseid või otsustamatust.

Teise ränga veana heidetakse Föderaalreservile ette, et see ei üritatud kaitsta panku hoiuste väljavõtmispaanika eest. Aastatel 1929?1933 pankrotistus või kaotas iseseisvuse ligi pool USA pankadest. Valitses pikaajalise rahandusministri Andrew Melloni seisukoht, et pangandussüsteemi tervendamiseks on vaja ?nõrgad? pangad välja kitkuda.

Pealegi moodustasid uppiläinutest suurema osa väikepangad, kes ei olnud Föderaalreservi süsteemi liikmed. Tulemuseks oli aga pangahoiuste mahu ja seega ka pakutava laenuraha koguse langus.

Panganduskriisi kulminatsioon oli 1933. aasta märtsis, mil värskelt presidendiametisse astunud Franklin Delano Roosevelt USA pangad ajutiselt sulges.

Friedmani ja Schwartzi raamatus on välja toodud ka kriisi üleilmseks paisumise mehhanism. 1920-ndatel oli enamik maailma olulisemaid valuutasid omavahel seotud kullastandardiga, mis oli nende väärtuse aluseks. Seega oli suuremate valuutade kurss teineteise suhtes jäik. Maailma suurima majanduse USA keskpangapoliitika mõjutas seetõttu ka teiste riikide rahapoliitikat.

Ilmnenud on, et mida tugevamalt oli mingi riik seotud kullastandardiga (ja seega ka USA rahapoliitikaga), seda tugevam ning kiirem oli ka majanduslangus sellel maal.

Näiteks Hiina, kelle valuuta põhines peaasjalikult hõbedal, jäi üleilmsest majanduslangusest peaaegu riivamata. Teisteks sarnasteks näideteks on Hispaania (kus tänu sisemisele ebastabiilsusele jäi kullastandard kasutusele võtmata) ja Jaapan.

1931. aastal naelale tehtud spekulatiivsete rünnakute tõttu valuutasüsteemist välja astuma sunnitud Suurbritannias saavutas languse põhja 1932. aastal ja koos temaga ka mitu tema kaubanduspartnerit (näiteks Skandinaaviamaad), kes loobusid tema eeskujul kullastandardist. Nende riikide toibumine oli USA-st oluliselt kiirem.

Teistsugune näide oli suurte kullavarudega Prantsusmaa, kus majanduslangus hakkas tunda andma alles 1932. aastal, depressiooni põhi saabus aga 1935. aastal.

Kõige raskemini tabas depressioon kullastandardit kasutavaid riike, millel olid väikesed kullavarud ja mille pangandussüsteem oli nõrgestatud 1920-ndate algupoole hüperinflatsioonist, näiteks Saksamaa, Austria, Ungari ja Rumeenia.

Turuindikaator:

Börsikrahh tegi kuulsaks Dow Jonesi indeksi

?? Käesolevat lehekülge punase joonena läbiv Dow Jones Industrial Average?i indeks loodi 1896. aastal. Esialgu kajastas see ainult tööstusettevõtete aktsiaid. Oma olemasolu esimese veerandsajandi vältel indeksit äriajakirjanduses eriti ei mainitudki, sest inimesi huvitas pigem üksikute aktsiate, mitte kogu turu käekäik.

?? 1924. aasta alguses oli DJIA üpris lähedal oma 1906. aastal saavutatud saja punkti tasemele, 1929. aasta septembris aga saavutas oma tollase lae 381,17 punkti.

?? Pärast musta neljapäeva tahtsid investorid teada turu üldist seisukorda. 28. oktoobri Wall Street Journali esikülje pealkiri teataski juba, et DJIA langes päevaga 35,33 punkti.

?? Oma krahhieelse taseme saavutas indeks alles veerand sajandit hiljem 1954. aasta novembrikuus.