Suurim sooline palgalõhe on panganduses ja välisomanikega firmades

Kõige väiksem sooline palgalõhe oli Põlva maakonnas ja kõige suurem Ida-Viru maakonnas, tegevusalade võrdluses on naiste ja meeste palgakäärid kõige suruemad finants- ja kindlustustegevuses, kirjutab statistikaameti juhtistatistik Mare Kusma statistikablogis.

2013. aastal suurenes sooline palgalõhe 2012. aastaga võrreldes 0,2 protsendipunkti.

Naispalgatöötajate brutotunnitasu oli ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta 4,58 eurot ning meespalgatöötajatel 6,09 eurot. Aastaga tõusis naispalgatöötajate tunnitasu seitse protsenti ja meespalgatöötajate tunnitasu 7,2 protsenti, mis oli ka palgalõhe minimaalse suurenemise üks põhjus. Kõige suurem sooline palgalõhe oli Eestis 1994. aastal, mil see oli 28,9 protsenti.

Tegevusalati kõikus sooline palgalõhe päris palju — praktiliselt nullist veonduse ja laonduse tegevusalal kuni 41,8 protsendini finants- ja kindlustustegevuses. Maakonniti oli soolise palgalõhe kõikumine pisut väiksem, kõikudes 9,6 protsendistt Põlva maakonnas kuni 30,1 protsendini Ida-Viru maakonnas.

2013. aastal kõikus sooline palgalõhe omaniku liigiti 17,2 protsendist kuni 34 protsendini.

2013. aastal oli omaniku liigiti kõige väiksem sooline palgalõhe kohalike omavalitsuste omandis olevates äriühingutes, organisatsioonides ja asutustes (17,2 protsenti). Võrreldes 2012. aastaga suurenes palgalõhe 0,4 protsendipunkti. Nendes üksustes naispalgatöötajate arv pisut suurenes ning meestöötajate arv vähenes. Samal ajal naispalgatöötajate tunnitasu tõusis 8,7% ja meestel 9,2%, see tingis ka palgalõhe suurenemise.

Kõige suurem palgalõhe oli välismaa omandis olevates äriühingutes (34,0%). Võrreldes 2012. aastaga suurenes ka palgalõhe nendes üksustes kõige enam ehk 2,0 protsendipunkti. Välismaa äriühingutes naispalgatöötajate arv vähenes 3,0% ning meespalgatöötajate arv suurenes 3,1%. Samal ajal tõusis naiste tunnitasu 5,6% ja meestel 8,9%, see tingis ka palgalõhe suurenemise.